„Toona mõtlesin, et kuidas selline haigus saab üldse tekkida. Toit on ju nii hea!“ Alexandra kaks aastat ränka võitlust buliimiaga
„Toidust sai minu suurim vihavaenlane,“ meenutab Alexandra, kuidas trenn ja kalorilugemine lõppesid söömishäirega. Tema ema ei osanud aga midagi märgata, sest nutika toiduplaneerijana oskas hilisteismeline tüdruk oma taldriku eeskujulikult täis tõsta.
Veel mõned aastad tagasi poleks Alexandra Mägi osanud ettegi kujutada, et räägib kunagi oma loo söömishäirest. „Toona mõtlesin, et kuidas selline haigus saab üldse tekkida. Toit on ju nii hea!“ teab ta nüüd, mis tunne on, kui mõte toidust toob pisarad silma.
Alexandra on terve elu olnud sportlik ja armastanud aktiivselt liikuda. See ei teeninud aga kunagi eesmärki olla mingis kindlas füüsilises vormis. Tema kodus ei kommenteeritud kunagi välimust või toitumist. Seega ei oska Alexandra kohe leida põhjuseid, miks söömishäire just teda tabas. Üks asi viis aga teiseni ja pool aastat hiljem oli ta olukorras, millest ise enam välja ei osanud tulla.
Kuna taldrikul oli justkui palju toitu, siis ei märganud tütrega toimuvat ka ema. Alexandra sõi kolm korda päevas, millele lisandusid ka vahepalad. Asjatundmatule võisid toidukogused tunduda normaalsed, kuid tegelikult sõi ta madala kalorsusega köögivilju. Need ei taganud noore aktiivse Alexandra tegelikku energiavajadust.
Ülesöömishoogudest tekkinud buliimiat varjas ta lähedaste ees tükk aega. „Tundsin ilmselt piinlikkust ja ei osanud kuidagi end avada. Mäletan, et sain tollal ka palju komplimente. See oli nagu õli tulle valamine. Mõtlesin kogu aeg, et miks need komplimendid just nüüd tulevad. Kas ma meeldin teistele rohkem, kui ma kaalun X kilo vähem?“ mõtiskleb Alexandra. Praegu sellele tagasi mõeldes tunneb ta vaid kurbust, kuid tol hetkel ringles pidevalt peas küsimus „Kas ma olen piisav?“.
