Mis iseloomustab elustiili sinistes tsoonides ehk maailma piirkondades, kus on enim üle 100-aastaseid?
Sinisteks tsoonideks nimetatakse maailmas piirkondi, kus elatakse kauem ja tervemana. Kuigi iga pikaealiste piirkonda iseloomustab oma unikaalne kultuur, köök ja keskkond, on neil kõigil ka palju ühist.
Loomulik argine liikumine. Ollakse kehaliselt kaua aktiivne, tegutsetakse köögiviljaaias, oliivisalus, viinamarjaistanduses või tegeldakse loomadega. Tehakse ise majapidamistöid, kõnnitakse palju, enamasti mäest üles ja alla. Reaalselt jäädakse pensionile alles pärast 80. eluaastat.
Tark toitumine. Süüakse orgaanilisi, enda kasvatatud köögi- ja puuvilju. Toidus puuduvad kunstlikud säilitus- ja muud lisaained. Toit on peamiselt taimne, esikohal kaunviljad. Kala – enamasti sardiine, anšooviseid, turska – süüakse sinistes tsoonides kuni kolmel korral nädalas ja liha väga harva, pidusöökide käigus. Piimatoodetest eelistatakse kitse- ja lambapiimast valmistatut. Mune süüakse kaks kuni neli korda nädalas. Söömine lõpetatakse, kui kõht on umbes 80% täis. Ülesöömist välditakse. Alkoholi tarbitakse mõõdukalt, paar klaasi õhtu jooksul.
Stressi vältimine. Elustiil on rahulik, puhkeaeg piisav. Magama minnakse varakult ja tõustakse samuti vara, koos päikesega. Ka päeval tehakse lühike uinak. Uuringud näitavad, et lõunauinak vanemas eas kaitseb ajurakke ja hoiab neid nooremana.
Kooselu ja tugevad peresidemed. Eakad elavad koos perega, mitte ei veeda vanuriaastaid hooldekodus. Isegi üksi jäänud eaka lähedal elab siiski mõni pereliige. Peres lävitakse sageli ja pakutakse üksteisele pidevalt tuge.
Kogukonnatunne. Ka külakogukond pakub toetavat suhtlusringi, tuntakse kuuluvust, jagatakse ühiseid hoiakuid.
Mõtestatud, eesmärgistatud elu. Omane on optimistlik eluvaade ja motiveeritus elada tervislikku, pikka ja õnnelikku elu. Eluhoiakute juurde kuulub enamasti ka spirituaalsus või religioossus, mis pakub samuti kuuluvustunnet.
