„Kuklas tiksub hirm, kas hommikul üldse ärkangi – äkki seiskub hingamine või süda.“ Müasteeniat põdeva Katerina lugu
(1)„Kui olen väsinud ja midagi teha ei jõua, siis ongi nii! Põhjuseks ei ole minu vähene pingutamine, vaid vahel lausa vastupidi,“ selgitab Katerina haigust, mis võtab lihasjõu. Ta on põdenud 16 aastat harva esinevat immuunhaigust müasteenia. Ravi sellele haigusele pole.
Esimestel haigusaastatel tekkis Katerinal aeg-ajalt topeltnägemine. Samuti muutusid käed jõuetuks ja surid ära. See tegi võimatuks pea kammimise ja pesu kuivama paneku. Harvikhaigusel omaselt tundis ta end ka kogu aeg väsinud ja jõetuna.
Praegu annab Katerina oma enesetundele hindeks „talutav“. Pidevalt vaevavad väsimus ja jõupuudus, kuid päevad on erinevad. „Peamine on hea uni ja puhkus, aga mis asjad need sellised on, seda ma ei mäletagi enam. Müasteeniat põdeva inimese jaoks on sageli raske pikali asendis end keerata, liigutada ja vahel ka hingata,“ räägib ta. Tavapärased on lihastõmblused, -värinad ja -krambid. Iga väiksemgi soov asendit muuta päädib mõne lihase vastuseisuga. „Samas tiksub kuklas hirm, kas hommikul üldse ärkangi – äkki seiskub hingamine või südamelihas väsib töötamast,“ kirjeldab Katerina müasteeniat põdeva inimese argipäeva.
Katerina teekond diagnoosini võttis aega pea kolm aastat. 2007. aasta juulis saatis neuroloog ta esimeste sümptomitega MRT uuringule. Peaga oli kõik korras, midagi ebatavalist ei tuvastatud. Järgmise aasta aprillis toimunud silmaarsti vastuvõtul aga avastati, et silmad ei tee omavahel koostööd. Mõne kuu pärast suunati Katerina neuroloogiakliinikusse, sest uuringud näitasid, et topeltnägemine polnud silmadega seotud. Alles 2009. aasta jaanuaris tuli pärast ENMG uuringut lõplik diagnoos – müasteenia.
„Arst tuli pärast uuringuid palatisse ja ütles, et neil on kaks uudist, üks on hea ja teine mitte nii hea...“
