„Surm on osa elust ja seda ei tohiks kuhugi luku taha peitu panna.“ Tudengid Kerli ja Triin saavad õetööks vajaliku karastuse haiglaparktikal
„Minestasin juba ainuüksi vere peale mõtlemisest,“ meenutab rasket algust õendustudeng Kerli Käärik, kes on nüüdseks jõudnud Tallinna diakooniahaiglas praktikat tehes õe ametiks vajalikul määral karastuda. Varem personalitööd teinud Triin Lode sai tõuke õeks õppida koroonapandeemia ajal. Tervishoiukõrgkooli õe erialale õppima pääsemiseks tuleb läbida tihe konkursisõel. Populaarne õppekava ahvatleb ka neid, kes on otsustanud elukutset vahetada.
Praegu töötab Kerli Käärik koduhooldajana ja hoolitseb iganädalaselt kolme abivajaja eest. Tallinna tervishoiu kõrgkooli õendust õppima asus ta soovist tunda end eakaid hooldades kindlamalt. Kui keskkoolis Kerli õpihimu ja viitega ei hiilanud, siis nüüd on ta vägagi eeskujulik õppur. „Isegi imestan, et muudkui õpin ja õpin. Kodutööd katsun kõik õigeks ajaks ära teha. Tean, et õpin iseendale, sest keegi mind uuesti kooli minema ju ei sundinud,“ räägib neljakümnendates uut haridust nõutama asunud naine.
Esimeseks praktikakohaks valis Kerli Tallinna diakooniahaigla, koha, kus paranemislootuseta patsiendid veedavad oma viimaseid elupäevi. Alustades pelgas Kerli, et empaatilise inimesena võib töö hospiitsis kujuneda emotsionaalselt raskeks. „Endalegi üllatuseks suutsin esimesest päevast alates iga tööpäeva sündmused – kannatused ja surmad – õhtul haiglaukse taha jätta. Surma hetke tunnistajaks ma isiklikult pole olnud, kuid surm on selles haiglas väga sage külaline. Sellega harjumine kuulub hospiitsitöö juurde,“ räägib Kerli. Praktika hospiitsis pani õetudengi surmale hoopis teise pilguga vaatama...
