„Ma ei julge inimeste hulka minna.“ Kui ärevushäire takistab tööd ja isiklikku elu. Maarika ja Jaana lood

Me kõik oleme oma peas hirmuga mõelnud, mis võib juhtuda, kui asjad ei lähe ootuspäraselt. Muretseda on normaalne, aga kui sellest saab ülemõtlemine ja pidev katastroofistsenaariumite loomine, röövib see inimeselt elurõõmu.

Tõlkijana töötav Maarika nimetab end suureks paanitsejaks, ülemõtlejaks ja katastroofistsenaariumite tootjaks. Kõige parema meelega ei käiks ta üldse kuskil ja veedaks aega ainult kodus. Ta sunnib end ära tegema „kohustuslikud“ käigud: arsti juurde või kui on kellelegi midagi lubanud. „Kui olen kodust eemal, siis muretsen, mis võib kodus juhtuda minu ainsa lähedase – kassiga. Enamasti olen juba enne kodust väljumist paanikas ja nutu äärel ning ootan aega, kui saan koduteele asuda.“

Maarika ongi mõningatest käikudest loobunud ja teeb ära vaid nn miinimumprogrammi. Kui ta aga end millekski siiski sunnib, tunneb ennast pärast kui tühjaks pigistatud sidrun. Näiteks osales ta sel kevadel koolitusel, milleks tuli seitse korda teise Eesti otsa sõita. „Ära tegin! Olin enda üle uhke ja sundisin end, kuna tean, et sellest koolitusest võib mulle edaspidi kasu olla. Paanika ja ärevus lõppes aga alles siis, kui viimasel koolituspäeval juba koduteel olin,“ sõnab ta. „Mulle tundub, et paanitsemine ja ülemõtlemine aja jooksul suureneb. Olen üsna kodune, suhtlen vähe inimestega, käin harva kodunt väljas. Muide, ka mu ema muutus vanemas eas kartlikumaks. Mäletan, et vaatasin teda ja imestasin, miks vanem inimene kardab selliseid justkui tühiseid asju, nagu ametiasutusse või arsti juurde minek. Nüüd liigun ise samas suunas...

Kahe naise kogemuslugu ja psühholoogi kommentaare loe edasi juba artiklist.