„Kui astusin kaalule, pidin pikali kukkuma!“

„Hakkasin mõtlema, kas ma nii suure ülekaaluga ikka saan oma pojale kaua olemas olla,“ räägib Jane Bril, mis sai tema jaoks viimaseks piisaks rasvumise karikas. Aasta hiljem naudib ta elu 40 kilo kergemana.

Lühikest kasvu Jane oli ülekaaluga tegelikult lausa harjunud. Ta hakkas paisuma juba põhikooli ajal. See toimus tasapisi ja neiut oma suutäisi lugema ei pannud. Kui Jane märkas, et riided on kitsaks jäänud, katsus ta küll aeg-ajalt oma toitumist käsile võtta, kuid mingit märkimisväärset kaalulangust saavutada ei suutnud. Pigem tuli iga sellise dieedikatsega kilosid juurde.

„Sõin kõike, mida vanemad valmistasid, ja alati oli ruumi ka magusa jaoks, olgu see siis komm, koogitükk või saiake,“ kirjeldab ta. Külla minnes ei võinud ju ometi tordilõigule ei öelda, väljas süües tellis ta ikka head ja paremat ning kasutas ka usinasti Bolti ja Wolti teenuseid. Televiisorist sarjade vaatamine käis ikka paki krõpsu, mahla või limonaadiga.