BLOGI | Merikesega maratonile: kuidas ma jalaopilt tagasi jooksurajale sain ja kaks suurt viga, mida algajad jooksjad teevad

Me ei oska hinnata seda, mis meil on enne, kui oleme selle kaotanud. See lause peab paika ka minu puhul. Peale Ironmanil osalemist tegin ma ülekoormuse saanud labajalaga äkilise liigutuse, mille tagajärjel tekkis tugev valu ja ma ei saanud selle jalaga enam normaalselt astuda. Sellest sai alguse uus vaevarikas ja õppetundidest tulvil peatükk minu jooksuharrastuse teekonnal.

Kui mitme kuu pärast oma murega viimaks arsti juurde jõudsin, näitas röntgen luumurdu. Väike luutükk oli eraldunud ning koormust saades andis jalalaba iga päev valusalt tunda.

Arsti küsimuse peale „millal on võimalik operatsioonile tulla?“, olin kergelt öeldes kohkunud – sellist asjade käiku ei olnud ma osanud ette näha. Operatsioonipäeva hommikul tegin mõlemast jalast veel pildi, teadsin, et varsti „ilutseb“ seal arm, mis jääb meenutama mu Ironmani teekonda. Nii ma siis peale operatsiooni, jalg seotud, karkudel haiglast välja hüppasin. Ikka veel oli raske uskuda, et see minuga juhtus. Mäletan, kuidas sättisin end kodus diivanil sisse igatsedes võimalust iseseisvalt ja ilma abivahenditeta liikuda. Järgnes taastumine, mil iga päev venis ja igatsus sporti teha aina kasvas. Arst ütles, et täieliku paranemiseni võib minna 12 kuud – minu jaoks tähendas see aeg ootamist, mil taas jooksurajale saan.