BLOGI | Merikesega maratonile: kas Ironmani läbimine on üldse tehtav ilma eelneva võistluskogemuseta inimesele?

Merike Minlibajeva jagab Tervis Plussile oma kogemust poolmaratoniks valmistumisest. Merike pole ei sportlane ega kuulsus, väid täiskohaga ettevõtja ja ema, kel on sama pikad tööpäevad ning kohustuste nimekirjad nagu kui meil kõigil. Järgnevate nädalate jooksul jagab ta lugejatega oma teekonda ettevalmistustest, mõtetest ja tunnetest, mis päädivad 8.-10.septembril toimuva Tallinna Maratoniga.

Oma viimase suurema jooksuvõistluse läbis Merike 2020. aastal Tallinna Ironmanil. Selleks treenides sai ta omal nahal kogeda, et kõik on võimalik – inimkeha võimed on küll piiramatud, kuid selleks, et saavutada häid tulemusi, pole tingimata vaja läbida kannatuste kadalippu. Huvitaval kombel pole jooksmine olnud sugugi Merikese lemmikala, pigem vastupidi. Kuidas siis sai temast jooksusõber? See oli teadlik otsus ja valik, endale appi võttis ta treeneri, pere, sõbrad ja töökollektiivi.

Merikese eesmärk on Tallinna Maratonil läbida poolmaraton distantsiga 21,1 km ja teha seda omas tempos sörkides ja nautides. Elame Merikesele kaasa!

Sellel nädalavahetusel toimunud Ironman on võistlus, mis tekitab täna minus nii kahetisi tundeid – seda omast kogemusest, sest olen osalenud sellel üritusel. Nimelt oli 2020. aastal minu unistuseks (ära küsi, miks) läbida Ironman 70.3. Distantsiks oli 1,8 km ujumist, 90 km rattasõitu ja 21,1 km jooksu.
See sai kõik alguse sellest, kui neli aastat tagasi Tallinna vanalinnas jalutades märkasin seal jooksjaid, kes justkui oma mõtetega võitlesid, osa ergutavatele pealtvaatajatele naeratades, teised tülpinud pilkudega ja krampidega vaeveldes. Kust nad tulevad või kuhu nad lähevad, ma kohe aru ei saanud. Uudishimu sai minust võitu ja suundusin jooksjatega kaasa, seda muidugi viisakalt raja kõrval. Tee viis mind Vabaduse väljakule, otse Ironmani finišisse. Ja see, mida ma seal kogesin, oli midagi nii võimast, mis tõmbas ka mind sellesse keerisesse...