Kuidas ennetada emotsioonide lööklainet?

Me kõik reageerime vahel üle ja kahetseme siis tuliselt. Mõnel inimesel pole aga süütenööri ollagi ja plahvatuste all kannatavad nii juuresolijad kui ka ägetseja ise. Kas oma impulsiivsust saab üldse taltsutada?

„Karjusin oma laste peale, nii et silme eest läks mustaks. Tundsin sel hetkel, et olen täiesti jõuetu ja ainuke, mida teha saan, on lihtsalt karjuda. Hetk hiljem palusin neilt aga pisarsilmi vabandust,“ meenutab kahe lapse ema Margit (39) üht seika. Ta nimetab end impulsiivseks inimeseks – süttib kergesti, plahvatab, seejärel saabub aga rahu ja kahetsus. „Ma arvan, et minuga ei ole kerge ei mu kaasal, lastel ega vanematel. Olen käitunud väga mõtlematult ja seda alati hiljem põdenud.“

Muidugi lubab Margit endale – ja ka teistele –, et see oli viimane kord, kui ta ennast talitseda ei suutnud. Viimane karjumine laste peale, viimane uksepaugutamine kaasaga sõneldes või viimane rusikaviibutamine liikluses. Mõnda aega suudabki naine tasakaalukas olla. „Koguni nii, et mind ei vii endast välja mingisugusedki teismelistega seotud probleemid. Või suudan vaidluse emaga ära tasandada enne, kui see paisub tüliks, ega lähe kaasa abikaasa pahurdamisega,“ räägib ta. „Teinekord aga piisab sõna otseses mõttes piisakesest ja ma plahvatan. Kriitiline aeg on siis, kui olen väsinud: näiteks saabun pärast kurnavat tööpäeva koju ja seal ootab mind masendav segadus – hulk toimetusi, mille kodus olijad võinuksid ju ära teha.“