Kristi Luik aastakümneid kestnud jojo-dieeditamisest: saledaid naisi väärtustatakse rohkem kui priskeid
Käes on umbes see aeg aastas, mil mulle meenub, et sõidan suvel Eestisse ja pean kolme kuuga lahti saama nendest kilodest, mis ma pärast eelmist suve juurde olen võtnud. Olgu õigustatult või mitte, aga Eesti võrdub minu jaoks alati sundusega olla nii sale, kui see minu puhul võimalik – ehk mitte just väga sale.

USAs, kus rikkad on kontkõhnad ja vaesed rasvunud, olen ma mõnusasti kuskil keskpaigas. Ameerika kuulsused on muidugi väga peenikesed, aga toidupoes ma nende kõrvale kunagi seisma ei satu. Ka mu eestlastest sõpradel õnnestub veel keskeas hämmastavalt hea välja näha. Võiksin küll uhkeldada, et kaalun sama palju kui 20. eluaastatel, aga kui oleksite mind tollal näinud, siis teaksite, et mõnel perioodil nägin välja nagu jässakas keskealine naine.