„Jooksmine aitas jääda normaalseks, jääda ellu.“ Naine ravis hingevalu hommikujooksuga, sadagu taevast või pussnuge

Joosta iga päev, tuhat päeva järjest, sadagu taevast või pussnuge? Kõlab proovikivina, mis pole jõukohane päris igaühele. Just sellise eesmärgi seadis endale aga Kairi Apri-Laumets, et oma südamevaluga toime tulla.

Varahommikul, kui käes oli intervjuupäev, võitles Kairi pimedas toas teki all mõttega, kas tõusta ja minna abikaasaga jooksma kell kuus hommikul, kui väljas on pilkane pimedus, või magada kauem ja tõmmata tossud jalga kell kaheksa, kui hakkab valgeks minema. „Pime aeg on tõeline väljakutse, kuid tulin ikkagi püsti,“ naerab ta. „Varajane ärkamine tõmbab päeva käima.“

Jooksmine on paljude inimeste rutiin, kuid miks seada endale eesmärk joosta tuhat päeva järjest? Kõik sai alguse 2020. aastal koroona esimese laine ajal mais, kui Kairi koer, Jack Russelli terjer, ennast halvasti tundis. Arsti juures selgus kohutav diagnoos – vähk.

Neljajalgne sõber tuli Kairi ellu, kui tal olid rasked ajad, ja lemmikloomaga tekkis suurem side kui mõne inimesega. „Ta oli nagu minu teine laps. Sain diagnoosi kuuldes suure šoki. Et ma ei läheks suurest südamevalust peast hulluks, otsustasin hakata iga päev jooksma, kuni ta terveks saab.“ Jooksmine polnud Kairile võõras ja oli aidanud tal ka varem muresid unustada...

Kairi hämmastavat eneseületuse lugu loe edasi juba artiklist.