„Käib hele laks ja mu vaateväli hakkab kitsenema, sain suusakepiga piki piilumist!“ Elu esimese Vasaloppeti läbimise muljed

„Saan aru, et mul on veel sekundi murdosa aega pikali visata,“ kirjeldab Rando Reining oma seiklusi suusasõprade unistuste edetabelis oleval spordipeol – legendaarsel Vasaloppeti suusamaratonil.

„Eneserahuldamine ebanormaalsel meetodil,“ ütleb üks mu lähikondne klassikalise suusastiili kohta. Ma ei saa nõustuda – see võib ka tore olla. Kui ka ilmaga veab, saab selle kohta „puhas rõõm“ öelda.

Ma ei ole mingi eriline suusataja. Jah, mulle meeldib suusatada, aga liiga tihti ma rajale ei satu. Kui aega on, siis korra-paar nädalas kulgen tunnikese omas rütmis Nõmme või Hiiumaa suusaradadel. Korra aastas teen ka ühe maratoni ja sellega see piirdub. Vasaloppetil osalemine on pikka aega olnud üks mu unistustest. Tore, et neil on kombeks täituda.

Võistluseelne päev puhkekeskuses, kus peatume, läheb lenneldes. Hommikul vähe pikem uni, veidi šoppamist ja esimesed kilomeetrid kohalike suusaradade proovimist. Need mõniteist kilomeetrit liuglemist annavad eelseisvaks päevaks palju kindlust, sest rajad on imelised.

Pühapäeval ärkan ilma äratuseta minuti pealt öösel kell kaks! Pool tundi varem kui ülejäänud seltskond, et puder oleks valmis ja laud kaetud. Kell 3.30 hakkab buss stardi suunas liikuma ja kuna sõit kestab kaks tundi, saab veel natuke unerõõme nautida.

Ärkan selle peale, et buss jääb seisma – oleme jõudnud öise tipptunni ummikusse Rootsimaa metsade vahel. Ees paistab lõputu punaste tulede rodu. Õnneks saab sellest kõigest poole tunniga läbi murtud ja päikesetõusu taustal avaneb mägede vahel pilt inimsummast. Eks nii peabki olema, kui suusapeole on ennast registreerinud 15 000 inimest.

Eelmisel õhtul ennustas ilmateade hommikuks –4 ja pärastlõunaks +4 kraadi. Stardikoridori veerel olevad ekraanid kuvavad aga –15 külmakraadi. Mis siis nüüd?

Loe Rando Reiningu värvikaid muljeid Vasaloppeti maratoni läbimisest edasi juba artiklist.