Võitlus elu halvava seljavaluga: ma ei suutnud voodist tõusta, kuid mitte keegi ei uskunud, et valud on nii hullud

On augustikuu lõpp ja nädalavahetuseks on planeeritud kartulivõtt. Meid on vähe, kartuleid aga kuidagi väga palju. Õhtul on mõnus saun ja kõik raskused on unustatud. Pühapäeval tunnen esimest korda alaseljas valu...Nii algas Margiti võitlus elu halvavate valudega.

Artikkel ilmus esmakordsel Tervis Plussi aprillinumbris 2020.

Alguses ma ei pööra valudele tähelepanu, sest kes ei oleks seljavalu tundnud? Arvan, et kõik vähemalt korra elus on. Kuid päevad mööduvad ja selja­valu ei anna järele...

Öised valuhood

Ei pea kaua ootama, kui õde mind jutule võtab. Kraadib, annab paratsetamooli ja ketoprofeeni ning saadab mu arsti ootama. Kahe tunni pärast kutsub õde mind taas enda juurde. Kogu selle aja olen istunud vapralt ootesaalis ja lootnud, et olukord läheb paremaks. Kui vastu seljatuge toetun, annavad aga valud endast endiselt märku. Olukord pole grammigi muutunud.

Õde aga tahab mind koju saata, kuna arst on operatsioonil ja räägiks mulle niikuinii sama juttu. Keeldun. Umbes tunni aja pärast vaatab arst mind üle. Diagnoosib närvipõletiku, raviks paratsetamool ja võimlemisharjutused, palub pöörduda perearsti poole.

Nõustun temaga, kuid vastuvõtt on alles homme ning pikk öö tuleb üle elada. Palun tugevamat valuvaigistit – ühte süsti, et ennetada öist väljakannatamatut valuhoogu. Süsti võimalikud kõrvalmõjud ei luba arstil mind aidata. Suure kauplemise peale kirjutatakse mulle välja tugevam valuvaigisti ja lihaselõõgasti retsept. Nende abil möödub öö magades.

Järgmisel päeval lähen perearsti vastuvõtule, EMO paberid näpus. Arst imestab, et olen juba EMOs käinud, ning uurib, kas ma tugevamaid valuvaigisteid sain. Minu jaatava vastuse peale teatab ta, et...

Mis Margitit tegelikult piinas ja kuidas lugu lõppes, loe edasi juba artiklist.