„Kuulsime kogu öö, kuidas surmakuluaaris suuri kivimürakaid alla sadas.“ Sammhaaval hirmu ja mäehaigust trotsides Euroopa tippu

„Just taoliste retkede käigus õpin enda ja elu kohta midagi uut,“ kirjeldab Kadri Kütt lõppenud suve suurimat seiklust, mis viis ta Euroopa kõrgeimale mäele Mont Blancile.

Üle nelja aasta tagasi, kui Aafrika katusel Kilimanjaro tipus (5895 m) Eesti iseseisvuspäeva üle rõõmustasin, ei tulnud mõttessegi, et niipea hõredamas õhus matkan. Sama kiirelt kui ununevad rasked hetked, tekivad aga uued, veelgi ambitsioonikamad ideed. Minu järgmine unistus, matkareis Nepali, ei teostunud, sel varakevadel märkasin aga tavapärasest mugavamat pakkumist Mont Blancile minekuks.

Reis oli plaanitud juulikuuks, kui Mont Blancil on kõige sobivamad olud. Ees ootas start mööda maad Šveitsi suunas, et võtta soojenduseks ja aklimatiseerumiseks ette spetsiaalne ronimisrada Mittaghorni tippu (3143 m). Seejärel harjutasime liikumist liustikul ja lumel ning matkasime selleks Bishorni tippu (4153 m). Pärast seda liikusime edasi Prantsusmaale legendaarsesse Chamonix’ külla, kust algas meie tõeline väljakutse – teekond Euroopa katusele, Mont Blanci tippu (4810 m).