Kui lapsepõlve meenutada, siis toonane nutivaba ajastu tähendas seda, et päevad möödusid õues ratta seljas, sõpradega erinevaid pallimänge, tagaajamisi ja mis seal salata, ka kummikeksu mängides. Seda, millal esimest korda talvel suuskadele sain, täpselt ei mäleta, aga vanema venna Jareki tuules sain enamuste spordialadega kiiresti „sina“ peale. Kuue-seitsmesena käisime isaga juba Otepääl ja Käärikul kaasas ja sellel ajal kui tema võistluste korraldamisega tegeles, nühkisime puusuuskadel kõik lühemad ringid läbi. Mõned nendest sõitudest on meeles erilisemalt, sest vahel sattusime lühikeste ringide asemel ka pikematele ringidele.

Esimeseks teadlikuks trenniks oli tennis, mida mängisin Kadriorus legendaarse Tiiu Parmase juhendamisel peaaegu neli aastat. Elukoha muutuse ja Kesk-Eestisse kolimisega seoses jäid tennisetrennid sinnapaika, uuesti läksin trenni keskkooli ajal Elvas, venna eeskujul laskesuusatamisse, Rein Pedaja gruppi. Trennikaaslasteks said toonased Eesti noorteklasside tipud, hilisemad koondislased...

Loe intervjuud edasi juba artiklist.

Jaga
Kommentaarid