Elamused Elamusmaratonil: jooksjate diskvalifitseerimine, putukate rünnak ja hapukurgi õnn

„Kaks osalejat on maratonirajalt diskvalifitseeritud, sest nad jooksid. Tuletame kõigile meelde, et tegu on käimisüritusega. Kes joosta tahab, peaks valima endale teise ürituse,“ kõlas valjuhääldist teade, kui ootasin, et rajale lastaks osalejad, kes on end kirja pannud 21 kilomeetri pikkusele distantsile.

Lisaks ülikuumale suvele jäävad eredalt meelde kolm emotsiooniderohket käimisüritust, mis kannavad tabavat nime – Elamusmaraton. See on üritus inimestele, kellele meeldib jala käia (just käia, mitte joosta, nagu rõhutavad korraldajad alati enne starti), looduses olla ja kes erinevaid pinnavorme ei karda. Valikus on kolm distantsi – 10, 21 või 42 km. Minu selle aasta suvesse mahtus kolm Elamusmaratoni, igasse kuusse üks. Juunikuus sai nobedalt sammutud Noarootsis, juulikuu vahva elamus oli Naissaare ning augusti tipphetk igas mõttes oli Lahemaal toimunud Elamusmaraton.

Noarootsi 21 kilomeetrisest poolmaratonist ei osanud ma algul tõtt öelda midagi oodata – aastaid oli möödas viimasest korrast, kus mõnel võistlusel olin osalenud. Kaaslane, kes mind üldse osalema kutsus, oskas õigete sõnadega läheneda: „Siin ei ole mingit võistlemist. Kõik kõnnivad omas tempos, jooksmine on keelatud, loodus on ilus ja ma usun, et see on täpselt sinu masti üritus.“ Otsustasin teda uskuda ja õigesti tegin, kõik tema öeldu vastas tõele. Oli näha, et rahvas oli tulnud mõnusat suvepäeva nautima – kes paarina, kes sõbrannaga, üks naine oli kahe algklassiealise poisiga, kes pidasid vapralt kõik 21 kilomeetrit vastu. Rada oli lihtne ja lauge, metsas puude varjus oli piisavalt jahutav olla.