„Mõneti olin isegi uhke, et mul on söömishäire.“ Milline on argipäev, kui eesmärgiks on kaaluda õhtul vähem kui hommikul? Noorte naiste lood

Kes ei tahaks olla sale ja sire, heas vormis ja terve? Vahel saab aga kehakaalust ja -kujust äärmustesse kallutav kinnisidee, mis jätab tervisest alles ainult riismed. Oma loo räägivad kaks noort naist.

Vildakate ilu­kaanonite surve ees on eriti kaitsetud kergesti mõjutatavad noored, kes nopivad infot sageli sotsiaalmeediast ega oska selle tõesust veel objektiivselt hinnata. Oma kogemust jagavad noored neiud, kes õrnas eas enda meelest tervislikult salenedes söömishäireteni jõudsid.

Varjas oma haigust seitse aastat

Getter (23) meenutab, et väikese lapsena oli tema suhe toiduga täiesti normaalne. Söögilaua taga tüdruk ei pirtsutanud, kommidega ei liialdanud, aga jõi südamerahuga laupäevasel saunaõhtul limonaadi.

Üheteistkümnesena hakkas normaalkaalus, kuid veidi pehmete keha­vormidega Getter võrdlema end väga peenikese sõbrannaga. “Siis näljutasin end esimest korda ega söönud kolm päeva järjest,” meenutab ta. “Hiljem tegin endale reegli, et pärast kella kuut õhtul enam ei söö. Järgisin seda mitu aastat.”

Teismeline tüdruk hakkas vältima teatud toidugruppe ja pidama dieete, mis muutusid aastatega aina rangemaks. Kaal kõikus üles-alla, kaloraaži piiramine ja kaalul kahaneva numbri nägemine muutusid sõltuvuseks ning lõpuks kujunes välja aastatepikkune buliimia.

Pereliikmed ei pannud midagi tähele, sest Getter oli normaal­kaalus. “Kaotasin 16aastaselt poolteise kuuga kümme kilo, aga vanemad ei saanud aru, et see pole okei – ema hoopis kiitis, et olen nii tubli,” räägib ta ja lisab, et suutis oma haigust seitse aastat varjata. “Inimeste teadlikkus söömishäiretest on väga väike ja neid ei võeta eriti tõsiselt, nii ka minu peres.”

Kuidas Getter ennast pärast söömishooge karistas ja mis ta lõpuks arsti juurde viis, loe edasi juba artiklist.