Karl-Richard Sänna sai autismi diagnoosi viis aastat tagasi 21-aastaselt. Ta ütleb, et see teadmine on aidanud tal iseendas mõista paljutki, mis varem tundus arusaamatu või koguni hirmutavalt kummaline. „Kuni diagnoosini arvasin mõnikord, et olen psühhopaat või sotsiopaat, sest ma ei tunne inimeste vastu empaatiat, nii nagu normaalne oleks. Mul on olnud raske inimestega suhelda, lapsena eelistasin rohkem täiskasvanute seltskonda,“ räägib Karl-Richard. „Tundsin, et ma ei suhestu omaealistega. Samuti pole mulle meeldinud olla tähelepanu keskpunktis. Praegu saan aga kõigega hakkama, sest olen oma eripärade kohta palju õppinud ja oskan nüüd vastavalt käituda.“

Karl-Richard tunnistab, et tal on olnud küllalt palju olukordi, kus ta ise ka on imestanud, miks ta just selline on. Näiteks on ta alati olnud väga otsekohene, lausa nii, et võib teisele öelda midagi nii otse, et see tekitab häbi või piinlikkust. „Ma ei osanud arvestada teiste inimeste reageeringutega minu otsekohesusele. Nüüd olen sellest oma eripärast teadlik ja katsun arvestada, kuidas minu väljaütlemised teistele inimestele mõjuvad. On olnud aegu, kus oli väga keeruline romantiliste suhetega just selle otsekohesuse pärast,“ arutleb Karl-Richard...

Karl-Richardi lugu loe edasi juba artiklist. Mis on kümme müüti autismi kohta?

„Kuni diagnoosini arvasin mõnikord, et olen sotsiopaat, sest ma ei tunne inimeste vastu empaatiat.“ Noor mees avameelselt elust autistina 178

„Kuni diagnoosini arvasin mõnikord, et olen sotsiopaat, sest ma ei tunne inimeste vastu empaatiat.“ Noor mees avameelselt elust autistina