Apteeker, kes on aidanud Pirital nelja põlvkonda

Kohalike inimeste jaoks on Pirita Südameapteegi juhataja Marika Lätt justkui oma inimene, keda teavad nägu- ja nimepidi pea kõik piirkonna inimesed. Marika on 100-aastase ajalooga apteegis töötanud enam kui 35 aastat, mille jooksul on ta abistanud mõne perekonna puhul lausa nelja põlvkonda.

Pirital on apteek järjepidevalt tegutsenud 1918. aastast, olles samaealine Eesti Vabariigiga. Praegusesse hoonesse koliti aga 1979. aastal enne olümpiaregatti, kui Pirita kloostrivaremete ees asuvad hooned koos legendaarse apteegimajaga lammutati.

Juhuse tahtel apteekriks

Kes veel mäletab, siis vahetult enne 1980. aasta olümpiat muutus Pirita ehitustandriks ja sai täiesti uue ilme. Valmisid uued teed, Pirita sild, purjespordikeskus, tribüünid ja rannahoone. „Koos selle kõigega avati 1979. aasta lõpuks praegune Pirita keskuse hoone koos apteegiga, mis oli spetsiaalselt selleks projekteeritud,” meenutab Marika. 1980. aasta olümpia ajal õppis Marika küll tollases Tallinna Meditsiinikoolis, ent käis samal ajal ka Pirita apteegi käsimüügis tööl.

Kuus aastat hiljem, pärast Tartu Ülikooli proviisorõpingute lõpetamist, tuli naine Pirita apteeki lõplikult tööle.

Marika ütleb, et proviisoriks saamine ei olnud tema eluunistus, vaid pigem läks nii juhuse tõttu. „Minu unistus oli saada hoopis lastearstiks. Olin ise haige laps ja praktiliselt kasvasin üles Kärdla haiglas. Ka kõik minu lapsepõlvemängud olid arstimängud. Sellist asja, nagu tüdrukutel tavaliselt on, et soovitakse saada juuksuriks või lasteaiakasvatajaks, minul ei olnud,” naerab Hiiumaalt pärit Marika oma lapsepõlvesoovidele tagasi mõeldes. Proviisor tõdeb, et ka oma iseloomu tõttu ei oleks lastearst just ideaalne amet olnud. Marikal on nimelt kombeks kõik kogetu endast läbi lasta ja see omadus oleks noore naise ilmselt kiiresti läbipõlemiseni viinud. „Aastatega olen küll tugevamaks muutunud, kuid inimeste mured lähevad endiselt hinge,” tunnistab kogenud proviisor.

Enne apteekriks õppimist kaalus Marika velsker-ämmaemanda eriala, kuna aga tol aastal vastuvõttu sellele erialale ei olnud, andiski ta dokumendid sisse farmaatsia erialale. „Ma arvan, et ma polnud enne apteegis rohkem sees käinud kui hematogeeni ja vatti ostmas,” meenutab legendaarne proviisor naerulsui. Marika kursuse juhendaja hakkas aga suurepäraste õpitulemuste pärast noorele naisele peale käima, et too ikka edasi Tartu Ülikooli läheks. Cum laude diplom taskus, saigi Marika pärast meditsiinikooli lõpetamist 1981. aastal Tartu Ülikooli sisse. Ülikooli ajal noor naine abiellus ja sai esimest korda emaks, kuid jätkas õpinguid ega võtnud akadeemilist puhkustki.

Võrreldes ajaga, mil naine proviisoritööd alustas, on muutunud tohutult palju. „Kasvõi juba see, et toodete valik on nii palju kasvanud. Marika meenutab, et tol ajal oli hea, kui oli üks nohuravim. „Inimeste teadlikkus on väga palju tõusnud, samuti on toitumine ja tervislikud eluviisid väga ausse tõusnud.” Kuigi apteekri elukutse ei olnud Marika unistus, on tal selle ameti vastu aastate jooksul tekkinud suur lugupidamine. „See on kindel eriala, mis on andnud mulle ka rasketel aegadel leiva lauale. Ma tean, et ma teen seda tööd südamega.”

Apteeker peab olema inimene, mitte robot ega automaatkassa

Südamega töötamisest annab aimu ka see, et nii mõnedki inimesed on proviisori ellu tulnud ja jäänud just tänu kuulsale Pirita apteegile. „Minu juures käivad nii noored kui ka vanad. Minuga jagatakse värskemaid uudiseid, elu alguseid ja lõppusid, rõõme ja muresid. Olenemata vanusest soovivad inimesed väga rääkida,” tunnistab proviisor.

Muidugi tekib ja kasvab usaldus ajaga. „Praegu on juba lapsed neil, kes minu karjääri algusajal alles ise sündisid. Vahel inimesed mujalt Tallinnast ei saa aru sellest, kui ma ütlen, et siin Pirital on justkui külaapteek. See on ju ikkagi Tallinn! Mulle aga selline mentaliteet sobib – tean ja tunnen siinseid inimesi. Need toredad inimesed ongi mind 35 tööaasta jooksul kõige paremas mõttes justkui ühte kohta sundinud jääma,” ütleb Marika.

Kogukonnaapteegis ei ole ükski inimene anonüümne, ükski inimene ei lähe ära, ilma et proviisoriproua temaga lähemalt tuttavalt saaks. Kohalikule apteekrile kuulub inimeste jäägitu usaldus ja apteeki tulemiseks võetakse eraldi aeg.

„Ma ikka räägin kolleegidele ja praktikantidele, et apteeker peab tegema nii palju, kui ta saab, mitte nii palju, kui peab. Apteekri võimuses on teha palju rohkem kui lihtsalt peab. Mitte kunagi ei saa lubada seda, et memmeke lahkub apteegist lõua värisedes, sest selgub, et tal polegi retsepti. Kui inimesel endal käib meilisaatmine üle jõu, siis helistan või kirjutan kasvõi ise arstile, et see asi korda ajada. Inimene ei saa apteegist lahkuda abi saamata,” räägib Marika oma tõekspidamistest.

Staažikas apteeker on veendunud, et parim paik elamiseks on just Pirita. „Minu kodu on siin. Siin on mu pere ja lähedased ning tõeline kogukond. Sõidad bussis, inimesed teavad, tunnevad ja teretavad – see on nii soe tunne, et kõik on omad.” Lisaks inimestele armastab Marika merd. Linnast Pirita poole sõites tunneb ta juba Russalka juures, kuidas teda tabab justkui uus hingamine. Hommikuti mereäärsesse Aia bussipeatusesse jõudes sätib ta end aga alati nii, et saaks paar minutit merd vaadata. Seda olenemata ilmast.

Kui palun, et Marika kujutaks ette, milline võiks olla apteek 30 aasta pärast, jääb naine mõttesse. „Ma ei tea, mis 30 aasta pärast toimub, aga ma tean, mida ma tahaks. Ma tahaks, et ka siis töötaks apteegis inimene, mitte robot ega automaatkassa. Ma tahaks, et külastajat tervitaks soe silmapaar, et apteegist saaks ikka toetava sõna ja sõbraliku naeratuse kaasa. Ma usun, et südamega apteeker võib teha väikesest apteegist suure ja just selline romantiline mull meil siin Pirital ongi,” räägib Marika oma elufilosoofiast, millega ta on võitnud kohalike inimeste südamed.

Loe rohkem Südameapteegi tegemistest, inimestest ja põnevatest karjäärivõimalustest