Helina „ravis“ läbipõlemist pideva söömisega. Arsti jutt põhjustas šoki. Rängast tõvest pääsemiseks võttis ta alla 25 kilo

Ennast raskel eluperioodil hoolimatult toiduga lohutanud Helina Kuljust (44) tabas ühtäkki šokk. Arsti sõnul jäänuks samamoodi jätkates naisel karmist diagnoosist puudu vaid kolm-neli kuud.

Helina oli ilmselt iga tööandja unistuste töötaja – ei hoolinud oma tööajast üldse ja püüdis alati täita kõik ülesanded viivitamatult. “Muidugi käis see öötundide ja minu oma elu arvelt,” tunnistab ta. Tagajärg ei jäänud tulemata, ühel hetkel tabas teda täielik läbipõlemine. “Mul oli raske olla, nagu mingi äng oli sees, kogu aeg miski rõhus.”

Õnneks oli Helinal väga arusaaja ülemus, kes naise töö­psühholoogi juurde suunas. “Ülemus ütles, et käi kasvõi iga päev psühholoogi juures, kuid tee end korda. Käisingi ja püüdsin läbi närida kõigest sellest, mille olin ise endale kanda võtnud.”

Protsess kestis aga kuid ja kogu selle aja lohutas Helina end toiduga. Ta sõi peaaegu ­pidevalt – arvuti taga töötades, õhtul televiisori ees. Neli kuud hiljem kaalule astudes oli Helina juba 20 kilo raskem. Et naine on lühikest kasvu, paistis see muidugi ka hästi välja.

Diagnoos, mis nõuab ravi

Siis pani Helina tähele, et peale ülemäärase kosumise toimub midagi tema kehaga veel. “Hormoonid läksid sassi. Õnneks on mul naistearst, keda võin õigusega nimetada oma teiseks emaks. Läksin temalt nõu küsima ja ta suunas mind endokrinoloogi juurde.”

See arstivisiit mõjus naisele nagu külm dušš. “Endokrinoloog ütles, et kui ma oleksin jätkanud samamoodi veel kolm-neli kuud, räägiksime juba diabeedist. Olin endale söömisega tekitanud hüper­insulineemia.”

Arstil käik hirmutas mind väga. Sain aru, et nüüd pean tõesti midagi ette võtma.

Tegemist on seisundiga, mille korral keha toodab ülemäära insuliini. See omakorda soodustab paljude haiguslike seisundite, sealhulgas kõrgvererõhktõve ja vereringehäirete teket, samuti edasist rasvumist. Kuna kõhunäärmerakud toodavad insuliini täistuuridel, kurnatakse need välja ja järgmine staadium on juba teist tüüpi diabeet.

Helinale määrati ravimid, mida ta peab nüüd pidevalt võtma. “Arstil käik hirmutas mind väga. Sain aru, et nüüd pean tõesti midagi ette võtma – see ei ole mingi nali. Tegelikult olin ju varemgi mitmeid kaalulangetusprogramme proovinud, aga minu mõtteviisi mõjutamiseni need millegipärast ei jõudnud.”

Töölesõidu asemel jalutama

Samal ajal algas üleilmne koroona­pandeemia. Ka Helina tööandja saatis inimesed kodukontoritesse. Tagantjärele hindab Helina, et just see periood tõi kaasa uued tuuled. Naise ajagraafik muutus, tema päeva mahtus ühtäkki ka enese eest hoolitsemine. Spordist käis Helina enne laia kaarega mööda, seetõttu jäi talle hästi meelde, et 16. märtsil 2020 läks ta välja kõndima. “Ilm oli juba päris hea ja ma kõndisin ümber Männi pargi Musta­mäel. Läbisin umbes viissada meetrit, aga olin täiesti võhmal,” meenutab ta.

Kõndisin ümber pargi, läbisin umbes viissada meetrit, aga olin täiesti võhmal.

Helina ei andnud alla, vaid hakkas järjest pikemaid ringe kõndima. Ostis endale selleks korralikud jalanõud, kuulas oma käikude ajal terviseteemalisi podcast’e ja tundis, kuidas motivatsioon aina kasvab – liikuda oli nii hea! Selle aja, mis varem kulus tööle sõiduks, sai Helina nüüd ära kasutada kõndimiseks.

Endokrinoloogi soovitusel pidas Helina toitumispäevikut, kuhu märkis üles kõik suutäied. “Ega sa muidu aru saa, kui palju sööd,” põhjendab ta. Päevik tuli ette näidata dieediõele, kes punase pliiatsiga sealt päris hulga asju maha kriipsutas ja kommenteeris, et “see võib olla küll su lemmiktoit, aga nüüd pead seda sööma üle kahe korra vähem”.

Sihikindel tegutsemine tõi ka tulemusi – Helina kaotas aastaga 17 kilo. Ta sai sellega hakkama, ilma et oleks pidanud kaalu­langetusprogrammide lubatud toidu nimekirjas näpuga järge ajama ja gramme lugema. Siis aga kaalulangus peatus. Möödus neli pikka seisakukuud. Helina oli selleks ajaks küll pool garderoobi välja vahetanud ja tema kaalu­langust olid märganud ka teised, kuid naine teadis, et peab tervise nimel jätkama.

Paar krõpsu ja isu täis

Kord leidis Helina üht ajakirja sirvides loo säravast naisest, kelle sõnul võib tegelikult kõike süüa, kuid seejuures on oluline oma mõtlemist muuta. “See naine viitas loos Figuuritajate eest­vedajale Merike Kütile. Hakkasin asja kohta uurima ja liitusingi Figuuritajatega. Sain aru, et mul on vaja muuta just mõtteviisi ja toiduga seotud emotsioone,” räägib Helina. “Näiteks tuleb toitu süüa hea tundega, sest siis ei saa endale halba teha. Samuti ei pea taldrikut tingimata tühjaks sööma.”

Kui keha ütleb, et tahab täna burgerit, siis seda ma sööngi. Võib-olla tahab homme vaid õunu.

Helinale tundus selline lähenemine loogiline, mõistlik ja leebe. Ta tunnistab, et sööb kindlasti ka praegu aeg-ajalt valesid asju, kuid erinevalt varasemast ei kalla ta end seejärel üle süüdistuste laviiniga. “Kui keha ütleb, et tahab täna burgerit, siis seda ma sööngi. Võib-olla tahab ta homme aga vaid õunu,” toob Helina näite. “Toidukogused on varasemaga võrreldes kahanenud aga poole võrra. Jah, ma võiksin ikkagi palju süüa, aga jälgin täiesti teadlikult, millal kõht täis saab.”

Üllatav muutus on toimunud ka isudega – need ei välju enam kontrolli alt. Kui varem võis Helina kühveldada endale sisse terve megapaki kartulikrõpse, siis nüüd võtab ta, kui isu tuleb, paar tükki ja rohkem ei tahagi. “Jah, mul võib poolik krõpsupakk lihtsalt kodus seista. Teleka ees söön külmutatud maasikaid. Kaloreid seal eriti pole, aga maitsvad on ja aju petab ära,” kirjeldab ta oma kavaldamis­võtteid. Arvuti taga näkitsemise kombe on Helina aga ajaloo prügikasti pühkinud.

Hoiatust tuleb tõsiselt võtta

Helina on praeguseks kaotanud 25 kilo. Tema endokrinoloog, kelle vastuvõtul peab naine korra aastas käima, ütleb, et seis on hea. Helina tunneb seda ka ise. “Mul ei ole enam kõht nii meeletult tühi nagu paar aastat tagasi. Kui tekib näksimise isu, siis teen kindlaks, mida ma soovin – mõnikord on selle taga hoopis janu.”

Põhiline on aru saada, milliseid emotsioone sa toiduga varjad või leevendad.

Kuigi Helina kaotas kaalu suuresti omaenda tarkusega, ei leia ta, et just nii on õige. Toetajate ja mõttekaaslastega on alati palju lihtsam. “Põhiline on aru saada, milliseid emotsioone sa toiduga varjad või leevendad. Ja muidugi muudatustega kohe pihta hakata. Ära oota uut aastat või järgmist kuud,” ärgitab ta. “Minule saatis tervis väga hoiatavaid signaale, aga nii kaugele ei peaks asja laskma.”

Liikumisest on saanud Helina jaoks suur nauding. “Katsun teha iga päev vähemalt viis tuhat sammu, siis saab mu keha aru, et teen midagi. Kõnnin mõõdukas tempos natuke üle poole tunni, kuulan mõnd kasulikku podcast’i ja tunnen rõõmu. Figuuritajad ütlevad ka, et igasugune liikumine on hea, peaasi et teed seda rõõmuga.”

Muutunud mõtteviisi viljad

Muidugi on Helina pidanud ka oma garderoobi välja vahetama. Enne riideid suurusega 44–46 kandnud naine saab nüüd valida poest kehakatteid numbriga 38. “Olin varem see, kes tegi teistest pilti, sest siis ei jää ise peale. Kolm aastat tagasi olin ju piltidel nagu murumuna, nüüd pole mul aga midagi pildile jäämise vastu,” muigab Helina. Komplimente sajab siit ja sealt ning paljud tuttavad on naise käest uurinud, mis nippidega tal õnnestus kaalu langetada.

Olen piisav just sellisena, nagu olen, ja see teadmine võtab liigsed pinged maha.

Kas Helina suutis ka töisest läbi­põlemisest välja tulla? “Õppisin tänu tööpsühholoogile palju ka selle kohta. Sain teada, et pean ennast valima – mõtlema, kas on ikka vaja õhtul kell kaheksa tööd teha või peaks hoopis puhkama ja tegema tööd järgmisel päeval. Maailm ei jää ju seisma, kui kõike kohe ei tee. Inimestele meeldib mõelda, et nad on asendamatud – minagi mõtlesin nii –, aga tegelikult ju pole!”

Helina ütleb, et on läbipõlemise august välja roninud ja töö­andjale abi eest väga tänulik. “Saan aru, et olen piisav just sellisena, nagu ma olen, ja see teadmine võtab liigsed pinged maha, laseb hingata vabalt ja kergelt. Küllap on see seotud ka minu elustiili ja mõtteviisi muutusega.”