„Pidasin seda armastuseks.” Millised varajased ohumärgid näitavad liigset kontrollivajadust paarisuhtes?

Mida võtta ette suhtega, kus sulle keelde seatakse ja iga sammu üle aru nõutakse? Mõnikord aitavad ainult kiired jalad, vahel aga piisab, kui piirid kindla käega paika seada.

Umbes viis aastat tagasi tutvus Kaili (38) toreda omavanuse mehega. Suhe hakkas kohe tormiliselt arenema. Mees oli kui prints valgel hobusel – tõi igal kohtumisel lilli, helistas mitu korda päevas, tundis naise toimetamiste vastu siirast huvi. Vähemalt nii arvas Kaili esialgu. Olin väga meelitatud sellisest tähelepanust, sest ausalt öeldes polnud keegi mind kunagi oma maailma keskpunktiks tõstnud. Tema aga tegi seda suure rõõmuga,” räägib naine. Seni kui me veel ühe katuse all ei elanud, tundus mulle täiesti normaalne, et ta igal õhtul helistas ja üksikasjalikult uuris, mida ma olin päeval teinud, kellega suhelnud ja millised plaanid on mul järgmiseks päevaks. Niisugune käitumine ei tundunud liiga pealetükkiv, oli pigem üllatav. Pidasin seda siis tõeliseks armastuseks.”

Kaili pani tähele, et mõnikord tuli ette ka täiesti arusaamatuid tühjalt kohalt algavaid draamasid. Näiteks läks mees justkui arust ära, kui Kaili ei saanud kohe telefonile vastata. “Ükskord olin umbes tunniajasel koosolekul, telefoni kaasa ei võtnud. Leidsin sealt 27 vastamata kõnet ja hulgaliselt sõnumeid stiilis „kus oled?”, „miks sa ei vasta?”, „kas sa oled pahane?”...

Loe Kaili lugu edasi juba artiklist. Mis põhjustab vajadust kõike kontrollida ja millest sellist hävitavat suhet varakult ära tunda, selgitab nõustaja Kärt Grünberg.