Kristi Luik mõtleb surmast iga päev: olen jõudnud ikka, kus mu eakaaslaste surm muutub aina tavalisemaks

Minu pidev juurdlemine ja mõtisklemine omaenda surelikkuse ja surma paratamatuse üle ei tähenda, et see tagab mulle kasvõi ühe elusekundi rohkem kui inimesele, kes püüab mõtet surma olemasolust eemale tõrjuda. Me kõik peame ükskord leppima tõigaga, et ei jää siia ilma igaveseks, aga keegi ei ütle, et sellega peab leppima otsekohe. Tegelikult võib ju oodata kuni viimse sekundini ja lõpptulemus jääb ikka samaks. Aga mina mõtisklen surma üle sellepärast, et see kõditab mu meeli – nagu õudusfilm, mida söandad vaadata vaid näo ette tõstetud sõrmede vahelt. Surma vari näitab kogu mu eksistentsi hoopis teises valguses ja ma kasutan seda motivaatorina...