Minu arvates on tõenäosus, et varem igati terve laps sureb COVIDisse, märksa väiksem võimalusest, et ta lämbub viinerisaia kugistades. Aga pärast kümneid COVIDi-puhanguid koolis ja mõningaid kohustuslikke karantiine sai mul villand. Igal aastal on mu lapsed külmetushaiguste ja gripi hooajal vesiste ninadega koju tulles tõestanud, et nad on ringi kõndivad, teisi nakatavatest viirustest pungil pambud, ning mina ja mu mees jääme nii haigeks, nagu seda üksnes keskealised suudavad. Näen vaimusilmas, kuidas mu tatised jõmpsikad oma mobladelt pilku tõstmata mult süüa küsivad, samal ajal kui ma ise olen aheldatud hingamisaparaadi külge.

Nii et minu puhul pole tegu hirmu, vaid meeleheitega. Teel järjekordse laine poole leian ma, et iga vähem nakkusohtlik inimene suurendab võimalust tulla toime ilmselt kõige tüütuma pandeemiaga inimkonna ajaloos. Ma ei tunne vähimatki kaastunnet, kui kui taas üks vaktsineerimata noor inimene haigestub COVIDisse ja kaebleb selle üle internetis. Mul on mõned “isemõtlejatest” sõbrad, kelle pärast ma muretsen, aga mis muud saan ma teha? 

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid