Elina Lepp­oja oli 18, kui tal ühe bussisõidu ajal täiesti ootamatult silme ees virvendama hakkas ning õhupuudus ja südamepekslemine tekkisid. “Väljusin kobamisi, segases seisundis kohe järgmises peatuses – see hetk oli ootamatu ja ehmatav, sest varem ei vaevanud mind ükski terviserike,” meenutab ta.

Perearstikabinetist saadeti neiu otse psühhiaatri juurde ja edasi elas Elina teadmisega, et tal on ärevushäire, mille kohta leidus sel ajal eesti keeles veel väga vähe infot. Mõne aja pärast oli tema keha täis topitud antidepressante ja rahusteid, kuid teadmatus ja tohutu ärevus püsisid.

Elinal oli raske leppida eluga, mis talle järgmistel aastatel osaks sai. Pidev ärevus, nõrkus­tunne, külma-kuumahood, kahvatu nahk, südamekloppimine, minestustunne, juuste välja­langemine, energiakadu, hiljem ka rahutu uni ja unepuudus said tema tavapärasteks kaaslasteks. “Lisandusid hirm ja paanikahood – alati ootamatul hetkel ja teadmata kohas,” kirjeldab Elina. 

Loomult põhjalik analüüsija, tundis Elina terviseteemade vastu kirglikku huvi ega leppinud nii lihtsalt olukorraga. Ta käis mööda arste ja tervendajaid, sest ärevus­häire diagnoos ei tundunud loogiline. Ka ravikuur ei andnud oodatud tulemust. “Kui ma kolmas kord haiglasse sattusin, võttis arst uue vereproovi,” märgib Elina. “Selleks ajaks olin ärevushäire tekkepõhjusi juba palju uurinud ja viskasin õhku mõtte, et ehk peaks mõnda vitamiini kontrollima – napib ju psühhiaatriliste haiguste korral B-rühma vitamiine. Samuti huvitas mind D-vitamiini hulk, seostasin seda väsimusega. Lõpuks tekkis mõte ka ferritiini mõõta.”

Mis Elinal tegelikult viga oli ja kuidas ta terveks sai, loe edasi juba artiklist.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid