Sass Henno argusest tunnete väljendamisel: ma pole siiamaani öelnud oma isale, et ma armastan teda. Ega vanaemadele

Pühad tulevad. Lumi langeb. On kokkuvõtete tegemise aeg. Aasta lõpus saavad pered jälle kokku. Avastasin, et mul on umbes neli peret, kellega ma jõulude ajal maha istuda ja koos süüa, juua ja kõigele vaatamata elu üle naerda tahaksin.

Mõte, kuidas pühasid veeta, tekkis mul alles sel nädalal. Sest viimasel ajal on kuidagi kiire olnud. Sest seitsmenda augusti õhtul sündis mu teine poeg ja kõik viimased nädalad olen veetnud selles rütmis, et oma koolituste kõrvalt tema jaoks piisavalt aega leida. Teate küll. Vaatad väikest inimest. Kuidas ta midagi aru ei saa. Kuidas ta mõnuleb, kui kõht täis on. Kuidas ta mingi enda pea sees välja mõeldud nalja peale muigab. Täpselt nagu me täiskasvanuna.

Ma pole kunagi tundnud, et armastus on miski, mida ma häbenen ja millest ma rääkida ei julge. Olen olnud pigem see mees, kes avaldanud armastust alates lasteaiast kõikidele, kes mulle vähegi tähelepanu pööranud või aia­paviljoni taga musi teinud. Jah, ma mõtlen praegu neid kolme pruuti, kes mul Tartus Riia mäe logo­peedilises lasteaias 1987. aastal olid. Nende muside eest saime veel noomidagi. Nagu päris elus. Ometi oli meil täiesti arengu- ja eakohane suhe, lisaks esimene armumis­tunne. Oksütotsiin, see salakaval armuhormoon, on mu elus väga aktiivne olnud.

Eristada päris armastust armumisest ja sellest rääkida on aga olnud põrgulikult raske...