Mõte, kuidas pühasid veeta, tekkis mul alles sel nädalal. Sest viimasel ajal on kuidagi kiire olnud. Sest seitsmenda augusti õhtul sündis mu teine poeg ja kõik viimased nädalad olen veetnud selles rütmis, et oma koolituste kõrvalt tema jaoks piisavalt aega leida. Teate küll. Vaatad väikest inimest. Kuidas ta midagi aru ei saa. Kuidas ta mõnuleb, kui kõht täis on. Kuidas ta mingi enda pea sees välja mõeldud nalja peale muigab. Täpselt nagu me täiskasvanuna.

Ma pole kunagi tundnud, et armastus on miski, mida ma häbenen ja millest ma rääkida ei julge. Olen olnud pigem see mees, kes avaldanud armastust alates lasteaiast kõikidele, kes mulle vähegi tähelepanu pööranud või aia­paviljoni taga musi teinud. Jah, ma mõtlen praegu neid kolme pruuti, kes mul Tartus Riia mäe logo­peedilises lasteaias 1987. aastal olid. Nende muside eest saime veel noomidagi. Nagu päris elus. Ometi oli meil täiesti arengu- ja eakohane suhe, lisaks esimene armumis­tunne. Oksütotsiin, see salakaval armuhormoon, on mu elus väga aktiivne olnud.

Eristada päris armastust armumisest ja sellest rääkida on aga olnud põrgulikult raske...

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid