Ma pole kunagi tundnud, et armastus on miski, mida ma häbenen ja millest ma rääkida ei julge. Olen olnud pigem see mees, kes avaldanud armastust alates lasteaiast kõikidele, kes mulle vähegi tähelepanu pööranud või aia­paviljoni taga musi teinud. Jah, ma mõtlen praegu neid kolme pruuti, kes mul Tartus Riia mäe logo­peedilises lasteaias 1987. aastal olid. Nende muside eest saime veel noomidagi. Nagu päris elus. Ometi oli meil täiesti arengu- ja eakohane suhe, lisaks esimene armumis­tunne. Oksütotsiin, see salakaval armuhormoon, on mu elus väga aktiivne olnud.

Eristada päris armastust armumisest ja sellest rääkida on aga olnud põrgulikult raske...

Jaga
Kommentaarid