Raskest haigusest andsid märku veidrad sümptomid, diagnoosiga kohanemine oli kui sõit Ameerika mägedel

Kuulanud ära Angela mured, haaras perearst glükomeetri järele, mille ekraanile ilmus halastamatu näit: 18 mmol/l. Tervel inimesel on vere glükoosisisaldus tühja kõhuga 3–5 mmol/l. “Kui mind järgmisel päeval haiglasse saadeti, oli veresuhkrunäit juba 23,” meenutab Angela.

Järgnes nädal arstide ja õdede hoole all, kelle abiga tuli oma uut nähtamatut kaaslast tundma õppida ja selgeks saada, kuidas oma seisundit kontrolli all hoida. “Minu tutvusringkonnas on olnud tegelikult mitmeid diabeeti põdevaid inimesi, nii et olin kuulnud küll näiteks seda, et on kaht tüüpi dia­beeti. Aga ega enne keegi ikkagi ei teadvusta, mis haigusega on täpselt tegu, kui see ennast või kedagi väga lähedast ei puuduta,” tõdeb ta.

Angela on üks nendest, kellel avaldus esimest tüüpi diabeet alles täiskasvanuna. Haigusega kohanemine on olnud talle kui sõit Ameerika mägedel. “Täielikku rahu pole ma diagnoosiga suutnud veel teha. Ikka tuleb ette päevi, kus taban end diabeedi pärast pisaraid valamas. Aga selle haigusega elamine tähendabki pidevat õppimist ja arenemist.”

Võrreldes paljude teistega on Angela saanud oma suhkruhaigusega elama õppida sujuvalt, ilma suuremate ehmatusteta. Ka haiglas viibides oli füüsiline enesetunne pigem hea. Kõige keerulisem oli rahustada lähedasi. “Kordasin nii endale kui ka teistele, et diabeet on küll raske haigus, aga täna­päevaste abivahenditega saab seda edukalt kontrolli all hoida ja täisväärtuslikku elu nautida,” lausub Angela.

Haiglast koju saanud, mõõtis ta püüdlikult iga kahe tunni järel glükomeetriga näpuotsast võetud vere suhkrusisaldust. Praegu on tema lahutamatuks kaaslaseks saanud Dexcomi pideva glükoosi­monitooringu seade. See kinnitatakse kõhule või käsi­varrele, misjärel mõõdab sensor vere glükoosisisaldust automaatselt iga viie minuti tagant ja saadab näidu nutitelefoni, andes ühtlasi alarmiga märku, kui näit on liiga suur või väike. Nii on Angelal pidev ülevaade oma veresuhkrutasemest ja ta saab kohe elutähtsaid otsuseid langetada.

Angela pole enda sõnul pidanud diabeedi tõttu otseselt millestki loobuma, kuid vähemalt esimestel kuudel oli ta ettevaatlik. “Ma ei teadnud ju, mida tähendab olla diabeedihaige, rääkimata sellest, mida mulle võiks tähendada koroonaviirusega nakatumine. Kui sõbrannadega kokku sain, jätsin nendega koos välja minemata, et piirata kontakte võõrastega.”

Ajapikku on Angela ka insuliini süstimisega rohkem harjunud. Kui alguses läks ta selleks tualetti, siis nüüd ta enam süstimist ei varja. Sensor käsivarrel ja süstal tõmbavad aga pilke ning toovad kaasa küsimusi. “Mõistan, et paljud dia­beeti põdevad inimesed ei soovi sellest avalikult rääkida, sest kardavad, et haigus hakkab neid inimesena defineerima. Mulle ei ole see probleem, ma tahangi sellest rääkida ja teadlikkust kasvatada,” märgib ta. Just seetõttu lõi Angela ka Eesti esimese diabeediblogi.

Blogimaastikul jagas Angela oma igapäevaseid tegemisi juba enne seda, kui tal diabeet diagnoositi. Suhtekorraldust õppinuna soovis ta harjutada kätt kirjutamise, kodulehe loomise ja kõige muuga, mis tema erialal kasuks võiks tulla. Esimese diabeeti kajastava postituse tegi Angela haiglas olles, ilma kindla sihita edaspidi just diabeediblogijaks saada. Oma postituse järel sai ta toetussõnu nii tuttavatelt kui ka lähedastelt ning Angela hakkas oma haiguse kohta internetist infot uurima ja teiste samas olukorras inimeste lugusid otsima. Ehkki meediast leiab diabeedi kohta artikleid küll ja pisteliselt on läbi jooksnud ka intervjuusid diabeedi põdejatega, avastas ta enda üllatuseks, et sotsiaalmeedias eestlased avalikult sel teemal rääkides ülemäära aktiivsed ei ole.

Nii saigi alguse blogi “Anxi diabeedijutud”. “Nägin enda pealt, et teadlikkus diabeedist on pigem väike,” lausub Angela. Tema eesmärk on jagada oma kogemust ja mõtteid diabeedikogukonnaga, eriti nendega, kes ei soovi või ei oska oma lähedastega sellest rääkida. “Need, kes sama asja läbi teevad, mõistavad üksteist kahtlemata paremini.” Nüüd jagab Angela oma diabeediteekonda ka sama­nimelisel Instagrami kontol.

Angela on saanud juba palju positiivset tagasisidet, samuti esitatakse palju praktilisi küsimusi süstimise, sensorite, töövõime­toetuse ja puude taotlemise kohta. “Jagan hea meelega nii palju, kui oskan, aga rõhutan alati, et see on ainult minu kogemus. Diabeediravi on väga individuaalne.”

Värskelt diabeedi diagnoosi saanutele soovitab Angela võtta aega olukorraga harjumiseks ja õppimiseks. “Ma olen ise väga kärsitu inimene, mind ajas närvi, kui ma kohe ei osanud kõike õigesti teha. Tähtis on aga mõista, et füüsilise tervise juures on oluline ka vaimne heaolu. Kui aeg-ajalt libastuda, pole see veel maailma lõpp. Haigus ja tüsistused on hirmutavad, aga kehvemaid aegu tuleb ikka ette. Kõige tähtsam on mitte musta auku langeda,” nendib ta.

Esimest tüüpi diabeeti põdev inimene peab tegema ööpäevas kuni 180 raviotsust. See ei ole tegelikult jõukohane mitte kellelegi, aga puhkust haigusest paraku võtta ei saa. Seetõttu soovitab Angela oma olukorrast kindlasti ka teistega rääkida ja mitte jääda selle kõige keskele üksi. Angela sõnul on diabeediga elamine nagu iga uue asja õppimine, iga päevaga saadakse aina osavamaks. Hästi oluliseks peab ta seejuures oskust stressi maandada. Naise enda kogemus ütleb, et võimaluse korral võiks ka psühholoogi poole pöörduda. “Kuigi mul on suures pildis olnud kõik hästi, on diabeet ikkagi nii suur osa elust – miski, millele tuleb 24/7 tähelepanu pöörata. Diabeedist ei saa ma kahjuks vabaneda, aga võib-olla saan vältida või muuta teisi asju, mis stressi põhjustavad.”