Raskest haigusest andsid märku veidrad sümptomid, diagnoosiga kohanemine oli kui sõit Ameerika mägedel

Möödunud aasta kevadel muutus ootamatult kogu Angela Korela (23) elu – tal diagnoositi esimest tüüpi diabeet. „Ikka veel tuleb ette päevi, kui taban end selle pärast pisaraid valamas,“ tunnistab naine.

Pooleteise aasta eest mainis Angela pikalt plaanitud perearsti­visiidil pooljuhuslikult ka sagedast vajadust tualetis käia ja erakordset huultekuivust. „Ega ma tegelikult ise väga aru saanud, et midagi on valesti. Panin sümptomid kooli- ja tööstressi arvele. Mingil hetkel aga hakkasid inimesed mu ümber neile tähelepanu juhtima.“

Kuulanud ära Angela mured, haaras perearst glükomeetri järele, mille ekraanile ilmus halastamatu näit: 18 mmol/l. Tervel inimesel on vere glükoosisisaldus tühja kõhuga 3–5 mmol/l. „Kui mind järgmisel päeval haiglasse saadeti, oli veresuhkrunäit juba 23,“ meenutab Angela.

Järgnes nädal arstide ja õdede hoole all, kelle abiga tuli oma uut nähtamatut kaaslast tundma õppida ja selgeks saada, kuidas oma seisundit kontrolli all hoida. „Minu tutvusringkonnas on olnud tegelikult mitmeid diabeeti põdevaid inimesi, nii et olin kuulnud küll näiteks seda, et on kaht tüüpi dia­beeti. Aga ega enne keegi ikkagi ei teadvusta, mis haigusega on täpselt tegu, kui see ennast või kedagi väga lähedast ei puuduta,“ tõdeb ta.

Angela on üks nendest, kellel avaldus esimest tüüpi diabeet alles täiskasvanuna. Haigusega kohanemine on olnud talle kui sõit Ameerika mägedel...

Angela lugu loe edasi juba artiklist. Kommenteerib Kristi Peegel, MTÜ Eesti Laste ja Noorte Diabeedi Ühingu (ELDÜ) üks asutajatest, ühingu juhataja ja kogemusnõustaja