Kui viljandlanna Janne Saaremäe (52) mai alguses haigeks jäi, polnud ta enesetunne kõige hullem. Perearsti juures testi tehes selgus, et tegemist on koroonaga – Janne jäi haigeks napilt enne seda, kui vaktsineerimisega temaealisteni jõuti. “Olin nädal aega kodus ja palavik järjest tõusis. Käisin Viljandi haiglas vereproovi ja kopsupilti tegemas, kuid need ei näidanud, et midagi oleks valesti. Juba samal ööl tekkisid aga hingamisraskused. Poeg käis mind terve öö vaatamas, sest olin enese teadmata väga raskelt hinganud – sügavalt ja korinal,” räägib Janne.

Hommikul kutsus poeg kiirabi. “Selleks ajaks oli rinnus juba väga võõras tunne ja mind otsustati otse Tartusse viia.” Naine viibis nädala ülikooli kliinikumi intensiiv­ravis. “Arstid ja õed imestasid, et olin ainus patsient, kes oli kogu aeg nii naeratava näoga, mis sest, et ise peaaegu mineku peal,” jutustab Janne. Ta usub, et just positiivsus aitaski tal raskes seisundis vastu pidada. “Mind taheti juhitavale hingamisele panna, aga ma palusin, et äkki saab kuidagi ilma selleta – olin nõus kõike tegema, mida vaja. Küsiti, kas ma kõhuli magan. Vastasin, et mis iganes. Kõrvalvoodis suri samal ajal keegi, see oli päris hirmus. Püüdsin endale sisendada, et keskenduda tuleb iseendale, muidu ei parane.” Pärast intensiivi tuli Jannel veel kuu aega haiglas olla, siis algas Tartus taastusravi. “Kõndisin pargis rulaatori ja hapnikuballooniga,” meenutab ta...