Muidugi on seoses internetiga nende piirjooned ähmastunud, aga mind üllatab endiselt, kui teistmoodi edastatakse avalikkusele nii kohalikke kui ka ülemaailmseid sündmusi. Eestlased vaatavad uudiseid, et infot saada. Ameeriklased tahavad, et uudised nende meelt lahutaksid, neid ärritaksid, raevu ajaksid, erutaksid, šokeeriksid jne.

Enne 24 tundi järjest eetris olevate uudiste­kanalite tulekut 1980. aastatel sarnanesid Ameerika uudistesaated paljuski Eesti omadega. Rahuliku olekuga mees (alati just mees) luges kiretult ette sündmused, mis olid päeva jooksul aset leidnud. Ei mingit elevust ega erutatust. Muidugi kajastati sündmusi ainult valge Ameerika mehe vaatevinklist, mitte kunagi naise, immigrandi või teistsuguse nahavärviga inimese seisukohast, aga vähemalt püüti jääda neutraalseks. Siis saabus CNN – 24 tundi järjest uudiseid edastav kaabeltelevisioonikanal. Inimesed pidid selle eest maksma, mistõttu pidi kanal ööpäev läbi meelt lahutama. Sellest ajast peale hakkaski kõik allamäge veerema...