Ühel novembri­hommikul aasta tagasi tundis tegus ja sportlik Karmel end pisut loiu ja väsinuna. “Panin selle nädala­vahetuse arvele,” meenutab ta. Sellest hoolimata läks Karmel tava­päraselt jõusaali trenni tegema. Ühtäkki tabas teda suur ehmatus – ta ei suutnud parema käega masinast kinni haarata. “Enda arust haarasin, aga käsi seisis liikumatult. Korjasin ruttu asjad kokku ja lahkusin. Kui sõbra autosse istusin ja suu lahti tegin, avastasin, et ma ei suuda rääkida.”

Haiglas selgus, et Karmelit oli tabanud hemorraagiline insult – tema ajus lõhkes veresoon. Selle põhjustas kõrge vererõhk, mis on riskitegur umbes pooltel insuldijuhtudel.

Insuldi tagajärjel oli Karmel voodisse aheldatud: parem kehapool halvatud, kõnevõime kadunud. “Olen selle aastaga teinud läbi uskumatu taastusprotsessi, kuid pikk maa on veel minna,” tõdeb ta. “Alguses tõsteti mind püsti ja pidin üritama lihtsalt toe najal seista – kümne sekundi kaupa. Haiglast lahkudes suutsin juba täitsa ise voodi äärele istuma saada.”

Kuidas vapper naine uuesti rääkima ja kõndima õppis ning milliste teraapiatega oma paranemisele kaasa aitas, loe edasi juba artiklist. Teemat selgitavad ka neuroloog Siim Schneider ja taastus­arst Annelii Jürgenson.