Pajuvärava talus Saaremaal on ta toimetanud viis aastat. Heidi käe all on pikalt tühjana seisnud talu saanud uue hingamise ja tema ise taluelu korraldamisega väärtuslikke kogemusi, mida ei õpetata üheski koolis. Selle aja jooksul on talu linnu- ja loomakari paisunud nii suureks, et perenaine enam päris täpselt ei teagi, mitu hingelist tema majapidamises elab. 

Maaelu ei jäta just palju aega võrkkiiges lesida ja päikesepaistet nautida. Vana maja juurde kuulub alati hulk lahendamist vajavaid probleeme. “Mina vastutan, et arved oleksid makstud, lambad ei saaks hoovist välja, turistid tunneksid end teretulnuna, vesi ei jookseks põranda alla... Selle kõige juures naiseks jäämine nõuab lausa sisemist tööd,” ütleb Heidi. Ta tunnistab, et on pööranud viimasel ajal täiesti teadlikku tähele­panu sellele, et hapra naisena ei pea punnima kõike kodus ise teha, vaid leidma viisi, kuidas asjad tehtud saaksid. 

Heidi tunnistab, et tal on praegu emotsionaalselt raske periood ja ta tegeleb tõsiselt enesesse vaatamisega. Üles on kerkinud küsimused, mis tekivad siis, kui lõpeb suhe kalli inimesega. “Näiteks kas ma olen piisav või on mind just, vastupidi, liiga palju? Või et kas ma nüüd olengi see pöörane vanatüdruk oma laste ja väikese kuninganna-riigiga...” poetab ta. 

Intervjuud sitke naisega loe edasi juba artiklist.

Jaga
Kommentaarid