„Suured lapsed – suured mured.“ Kuidas olla toetav vanem oma täiskasvanud lapsele ja milliseid suhtlusvigu vältida

Täiskasvanud lapse ellu sekkudes, tema valikuid arvustades ja ühtvalu õpetussõnu külvates pole sooja ja lähedast suhet loota. Millist tuge pesast välja lennanud oma vanematelt vajavad ja mis neil hoopis tiivad murrab, selgitab psühholoog ja pereterapeut Kätlin Konstabel.

Lastekasvatamise kohta leidub nii palju infot, et on peaaegu imelik, miks me kõik pole ammu õppinud olema ideaalsed lapsevanemad. Natuke lähemalt vaadates aga näib, nagu lõpeks lapse ja vanema suhe ära hetkel, kui saab peetud lapse 18. sünnipäev. Ometi püsib lapse ja vanema side seni, kuni mõlemad on elus, ja jätkub tegelikult ka hiljem: surnud vanema mõtteid ja õpetussõnu arvestatakse pärast ta lahkumist vahel rohkemgi, mälestused ilusatest ühistest hetkedest jäävad lastega alatiseks.

Ka täisealiste laste vanemaks olemist pole põhjust lihtsaks pidada. Suuri, muretsema panevaid väljakutseid on täisealiste laste elus küllaga: koolide lõpetamine ja karjäärivalik, toreda kaaslase leidmine ja pere planeerimine, laste kasvatamine, suureks saanud ja juba keskeas laste tervisemured.

Täiskasvanud laste vanema rollis on kõige olulisem võtta esmalt omaks arusaamine, et lapsed muutuvad – kasvavad, arenevad –, ja see on loomulik. Laps vajab eri eluetappidel vanematelt erinevat tuge ja innustust, tema loomulik soov olla iseseisev, aga samuti igatsus aktseptimise ja hoole järele väljendub eri moel.

Loe artiklist pereterapeudi soovitusi ja hoiatusi, milliste suhtekaride otsa kihutamisest hoiduda ja millisest suhtumisest täiskasvanud lapsed enam tuge saavad.