Aili ja Leo istusid kultuurimaja saalis lilledega ehitud laval. Vallavanem pidas kõnet: ta õnnitles paari kuld­pulmade puhul. Rahvast polnud palju. Nende kolm täiskasvanud last koos oma praeguste ja endiste elukaaslastega, lapselapsed, neist viis päris oma pluss hulganisti laste elukaaslaste järglasi, mõned sõbrad-sugulased (nii mõnigi väärt peresõber oli juba manalateel). Ja siis see tuli. “Mis on teie õnneliku kooselu retsept?” küsis vallavanem hiiglasliku lilleseade tagant.

Aili oli selleks küsimuseks valmistunud. “Et abielu püsiks kaua ja õnnelikult, peab kodus valitsema sõprus, teineteise toetamine ja austamine,” vuristas ta. Ka Leol oli vastus valmis. “Abielu on õnnelik, kui naine loob kliima ja mees maastiku,” ladus ta ette eelmisel päeval guugeldatud tsitaadi.

Vallavanem jätkas peokõnet, Aili aga jäi mõttesse. Kedagi teist peale Leo ei oskaks ta ka praegu pooleks sajandiks enda kõrval ette kujutada. Leo on hea sõber ja alati ka naist toetanud, kui tal mingi pöörane idee on tulnud. Viimastel aastatel on nad üksmeelselt lastelastega jalutamas käinud, teineteist tervisehädadega polikliinikusse sõidutanud. Aga esimestel aastakümnetel... Kui palju ta oligi nende aastate jooksul hambad ristis Leod armukeste juurest koju oodanud? Kui mitu taldrikut lõhkunud? (Õmblusmasinasse lennanud keefiripakist võib veel praegugi jälgi leida.) Mitu liitrit pisaraid valanud ja ähvardanud lahkuminekuga? Loe edasi juba artiklist.