„Olen nagu olen, hommikul kulub mõni minut meigile ja ongi kõik,” lausub ta hooletult ja kinnitab: „Olen endaga rahul just sellisena. Ja kui ma ei oleks selline, oleksin ilmselt ikkagi rahul.”

Kõik see kokku – Merle lihtne, kuid samas uhke olek, otsekohene ja enesekindel kõnelemisviis ja loomuliku elegantsiga välimus – jätab tunde, justkui oleks tegu mõne siniverelisega. „Tegelikult on mu lemmikvärvid must ja valge, aga punane täpp tuleb alati kasuks,” ütleb Merle kelmikalt oma silmatorkava riietumisstiili kohta.

„Jah, võib-olla olen isepäine ja egoistlik. Aga kui ma ise ennast ei armasta ega endast hooli, siis kes veel? Kui elaksin kogu aeg kellelegi teisele, kas nad hakkavad minust rohkem lugu pidama ja mind rohkem armastama?” arutleb Merle.

***
Loe inspireerivat kaanelugu kunagise telediktoriga, kes on endiselt särav ja tegus, peab koos pojaga kohvikut Boheem, naudib loodust ja reisimist ega kavatsegi end vanana tunda. 

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid