Merle seisab Kadriorus Kumu ees mustas kleidis, punane kardigan ümber õlgade sõlmitud. Ajalehte Pravda tal käes ei ole, ehkki on seda naljatamisi intervjuud kokku leppides lubanud – et ta ikka ära tunneksin. Seda pole aga vajagi, sest Merle on samasugune nagu viimati 22 aastat tagasi teleekraanil. Juuksed ehk veidi lühemad ja mõni naerukurd näos rohkem. Nende varjamiseks pole ta kunagi vähimatki vaeva näinud.

„Olen nagu olen, hommikul kulub mõni minut meigile ja ongi kõik,” lausub ta hooletult ja kinnitab: „Olen endaga rahul just sellisena. Ja kui ma ei oleks selline, oleksin ilmselt ikkagi rahul.”

Kõik see kokku – Merle lihtne, kuid samas uhke olek, otsekohene ja enesekindel kõnelemisviis ja loomuliku elegantsiga välimus – jätab tunde, justkui oleks tegu mõne siniverelisega. „Tegelikult on mu lemmikvärvid must ja valge, aga punane täpp tuleb alati kasuks,” ütleb Merle kelmikalt oma silmatorkava riietumisstiili kohta.

„Jah, võib-olla olen isepäine ja egoistlik. Aga kui ma ise ennast ei armasta ega endast hooli, siis kes veel? Kui elaksin kogu aeg kellelegi teisele, kas nad hakkavad minust rohkem lugu pidama ja mind rohkem armastama?” arutleb Merle.

***
Loe inspireerivat kaanelugu kunagise telediktoriga, kes on endiselt särav ja tegus, peab koos pojaga kohvikut Boheem, naudib loodust ja reisimist ega kavatsegi end vanana tunda.