Olen palju mõelnud, millal algab ­vanadus, tundes end kolme lapse emana praegu paremas füüsilises vormis ja kehaga paremas kontaktis kui kunagi varem. Igatsen novembris surfi­laagrisse Egiptuses ja talvel Alpidesse suusatama. Kogemust on juba piisavalt, et kiirust kruttida ja kurvid sirgeks sõita.

Mu ema põlv­konnas oleks olnud minu eluviis mõeldamatu. Kõige lihtsam ongi end vanaks mõelda – “mis nüüd enam mina”. “Aga see on enda väärkohtlemine,” ütleb geriaater Kai Saks.

Olen kohtunud 60-70-80aastas­tega, kelle vanus näib olevat peatunud 50 juures. Mingi küpsus välimuses ja käitumises ju tekib, aga sealt edasi on enda häälestamise pärusmaa. Tõsi, kaks asja on olulised: et inimene on füüsiliselt aktiivne ja et kehakaal ei hakkaks vastu töötama. Endaga peab tööd tegema, nagu ütleb meie kaanekangelane Merle Randma. Hiiumaa naise Anu Saue lugu ongi vaimustav näide, kuidas hoida keha ja vaimu virgena.

Mõtlen ka, et elu võiks näha etappidena. Õppetund on, kuidas üht lõpetada ja olla valmis järgmist alustama. Eelmine ei pea defineerima järgmist. Räägime ajakirjas pensionile jäämisest – kõige kehvem on näha selles puhkust ja jõudeaega. Pigem võtta seda kui väljakutset. Ja end ka pärast rasket haigust, töö või, veelgi hullem, lähedase kaotust uuesti pinnale pusida. Paarisuhtes, kui lapsed on suured, ehitada uuesti üles vastastikkus. Kuidas sündida kogu aeg justkui uuesti. Sõltumata noorusest või vanusest.