Täiskasvanutel võiks nii sügava kui REM-une staadium kesta 20 - 25% koguunest. Uuringutest näeme, et REM-une osakaal väheneb juba esimese pokaali tagajärjel. Kuna REM-uni on otseselt seotud kognitiivse võimekuse ja meeleoludega, kaasneb selle vähesusega paratamatult järgmise päeva jõudluse langus ja kurnatum olek.

Pikemas perspektiivis – näiteks igaõhtuse alkoholi tarbimise korral – hakkab vähenema ka sügav uni ja aja jooksul tekib krooniline unepuudus. Pärast noorukieast väljumist on REM-uni inimesele elu lõpuni kõige olulisem unefaas – tema tahab end pidevalt taastada, sügav uni mitte. See taastamine toimub aga sügava une arvelt ja nii une kvaliteet langebki. Pidev unepuudus võib tuua kaasa ka seedeprotsesside häirumise.

Esimesele ja viimasele pokaalile on oma aeg

Magama jäämisele vahetult eelnev alkoholi tarvitamine kipub paraku kujunema harjumuseks. Samuti tuleb arvestada, et lõpuks ei aita ka need kolm pokaali enam korralikult uinuda. Päevane enesetunne jääb ahelreaktsioonina tahes-tahtmata järjest kehvemaks.

Neile, kel on harjumus õhtusöögi kõrvale punast veini mekkida, ütlen alati: „Ma ei taha teilt mõnusat tegevust ära võtta, vaid soovitan järgida kellaaega ja rüübata kindlasti vahele vett, mis kiirendab alkoholi kehast välja viimist.“ Kes tunneb hoolimata kõigest siiski vajadust selle esimese – ja viimase! – pokaali järgi, võtku see vähemalt 3-4 tundi enne magamaminekut.

Igaüks saab ise otsustada, kui palju ta on nõus ohverdama. Samas on oluline teada, et nn kompenseeriv mõtteviis „olen päeval hästi tubli, toitun tervislikult ja liigun palju värskes õhus“ ei tööta. Alkoholi kahjulikud mõjud ei kao kuhugi.

Üldiselt hindan inimeste teadlikkuse tõusu neil teemadel märkimisväärseks. Õndsal nõukogude ajal andsid vanemad isegi oma armsatele imikutele törtsukese alkoholi. Kuna sellest ei räägita, on kummaline mõelda ja öelda, aga selliseid emasid leidub veel tänapäevalgi, ehkki kordades vähem.

Probleemi eitamine ainult süvendab seda

Tavaliselt hakatakse alkoholis kui mõnusas ööunele suigutajas lahendust otsima siis, kui unehäire juba käes. Neil juhtudel ei taheta kasutada ravimeid ega minna terapeudi juurde, ja püütakse probleemist üldse mitte rääkida, sest see ei tundu kuigi suur murekoht olevat. Kuna alkoholi ei peeta tabuks, proovitakse hoopis seda, saamata aru, et kuu-kahe jooksul kaotatakse veel rohkem und.

Paraku on tulemuseks sõltuvus, väga halb une kvaliteet ja juba tekkinud kroonilise unetuse süvenemine. Kuna bioloogilise une taastamine on väga aeganõudev protsess, nõuab kirjeldatud olukorrast väljatulek pool aastat kuni aasta koostööd terapeudiga.

Ei saa salata, et kuna koroonapandeemia on erinevaid unetuse tekke põhjustajaid – eelkõige tööstressi – suurendanud, on viimasel ajal hakatud ka uusi pääseteid leiutama. Kurb küll, aga reaalsuses need aita, vaid teevad olukorra hullemaks, süvendades ärevushäireid ja depressiooni.

Alkoholi väärtarbimisest märksa suurem probleem on aga ebateadlik toitumine. Nii olgugi siinkohal rõhutatud: eriti halb ja ohtlik kombo on hilisõhtune rikkalik söögiportsjon + alkohol. Kui oled pikka aega näljas olnud ja lõpuks saad selle sooja toidu, siis jah, organism rahuneb ja vajud kiiresti unne. Ent samal ajal tekivad füsioloogilised konfliktid, mis muudavad une säilitamise keerulisemaks. Kehatemperatuur ja pulss peaks langema, aga mõlemad hoopis tõusevad, sest organism tegeleb alles seedimisega. Tulemuseks vältimatu ja ootamatu hommikune toidupohmakas.

Kampaania „Septembris ei joo“ kutsub inimesi üles alkoholist pausi pidama ja juhib elustiili poole, kus alkoholi tarvitamine ei ole tingimata vajalik. Kampaaniat rahastatakse Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest programmi „Kainem ja tervem Eesti“ raames. 
Täpsem info: https://septembriseijoo.alkoinfo.ee/et/