Väliseestlane Kristi Luik: kuigi eestlased on näiliselt külmad ja hukkamõistvad, on nad tegelikult parimad inimesed, keda tean

Enda meelest olen ma “päris” eestlane. Mitte et välismaal sündinud eestlased ei oleks “päris”. Eesti keele oskus on juba iseenesest suur saavutus, nii et mis siis, kui väliseestlased räägivad aktsendiga, ajavad segi sõnalõppe või esitavad küsimusi veidra intonatsiooniga.

Ma tean aga, kuidas vajaduse korral eestlaste sekka sulanduda: naeratan võimalikult harva, püüan käituda ükskõiksemalt ning põrnitsen kõiki kahtlustavalt ja raasuke põlastavalt. Kuna olen saanud vanemaks ja muutunud pahuramaks, on seda tegelikult lihtsam teha. Reedan oma “teistsugusust” ikkagi – peamiselt seetõttu, et minuga tolkneb alatasa kaasas kolm võhiklikku ameeriklast...