Õnnetusi ja terviserikkeid juhtub inimestega igal pool ning enamasti ei ole kiirabi vaid minutite kaugusel. Vastupidi – tihti tuleb abijõude oodata pool tundi või rohkemgi. Kuidas sellistel puhkudel käituda, õpetab pikaaegne kiirabitöötaja ja esmaabikoolitaja Andrus Lehtmets.
Kõige olulisem õigeaegse abi juures on mõista-märgata, et teisega on midagi valesti, sõnab Lehtmets. Nimelt ei näe mitte iga abi vajav inimene niimoodi välja, et tal midagi viga on, ja siis tulebki usaldada oma sisetunnet. Kui keegi on verine ja oigab, on kohe selge, et temaga on midagi juhtunud. Tänaval maas, pargipingil või jaanipäeva varahommikul lõkke kõrval külitaja käivitab aga mõtte „purjus, las magab välja, pole vaja torkida”. Tegelikult ei pruugi aga sellise oleku põhjus olla mitte äkitselt saabunud väsimus või suured promillid, vaid hoopis insult, ohtlikult madalast veresuhkrusisaldusest tekkinud hüpoglükeemia või alajahtumine. „Kõneta inimest ja katsu uurida, kuidas tal on. Ära pane talle ise diagnoosi, vaid teavita olukorrast häirekeskust,” ütleb kogemustega esmaabiandja. Lehtmets paneb kõigile südamele, et...