Sotsiaalmeedia on toonud kaasa vaata-mind-elu, aga mis vahe on tähelepanuvajadusel, edevusel ja draamasõltuvusel?
Airi (56) pere teab, et kui Airi end veidigi ebamugavalt tunneb, ei jäta ta midagi vaka alla. Kui ta piisaval hulgal ja kiiresti lähedaste haletsust ja nunnutamist ei saa, lähevad jutud juba suremise peale. „Täiesti tavaline on, et tal valutab kõht ja ta puhub selle üles surmatõveks,” kirjeldab Airi poeg Andreas (35). „Sellega saavutab ta, et kogu pere tantsib tema ümber, kõik on tema pärast mures ja ta saab täielikku, jagamatut tähelepanu. See justkui ravib teda. Kusjuures mitte kunagi ei ole ta nõus oma „surmahaigustega” arsti juurde minema ega midagi päriselt tegema tervenemise nimel. Ma olin lapsena ikka päris ehmunud, kui ema muudkui surmateemadel rääkis. Kartsin päriselt, et tulen koolist ja ta on surnud. Nüüd aga ammu juba teame peres kõik, et see on lihtsalt üks järjekordne etendus, mida peategelane homme enam ei mäletagi.”
Muidugi saab tähelepanu ka lihtsamalt ehk moodsalt öeldes arvuti tagant tõusmata. Sotsiaalmeedia on meile kõigile loonud suurepärased võimalused vaata-mind-eluks. Küllap me kõik teame inimesi, kes endast alailma selfisid netti laovad, kuid mis võib olla seal taga?