1. Vaktsiin või sellele järgnev immuunvastus ründab platsentat

Taust: Müüt, et COVID-i vaktsiin kahjustab platsentat, oli üks esimesi, mis laiemalt liikvele läks. Selle väite taga on endine teadlane nimega Michael Yeadon, kes koos kaaslastega allkirjastas palvekirja COVID-i vaktsiini katsetuste peatamiseks, kuna väidetavalt kahjustab see viljakust. Väitele lisas kaalu tõsiasi, et Yeadon’i endine tööandja oli vaktsiinitootja Pfizer. Nende taotlus põhines väitel, et koroonaviiruse SARS-CoV-2 ogavalk on sarnane platsentas esinevale valgule süntsütiin-1 (syncytin-1) ja seega võib viirusevastane immuunreaktsioon kahjustada ka platsentat ning olla raseduse seisukohast kahjulik.

Tegelikkus: Süntsütiin-1 valk koosneb 538 aminohappe järjestusest, millest SARS-CoV-2 ogavalguga on ühine vaid kaks kahest aminohappest koosnevat järjestust. [TL1] Arvestades, et kõik valgud koosnevad 20 aminohappe erinevatest kombinatsioonidest, pole eriti üllatav, et tekivad erineva pikkusega lõigud, mis erinevate valkude vahel kattuvad. Seega saab öelda, et süntsütiin-1 ja SARS-CoV-2 ogavalk pole omavahel sarnasemad kui ükskõik millised kaks suvalist valku ning see vähene sarnasus ei ole piisav, et tekitada immunoloogilisi ristreaktsioone, mida on kinnitanud ka erinevad uuringud.

2. Vaktsiin põhjustab raseduse katkemist

Taust: Eelmise müüdiga haakub tihedalt ka väide, et vaktsineerimine põhjustab raseduse katkemist. Ka see argument tundub esmapilgul tõsiseltvõetav, kuna väidetavalt põhineb see vaktsiini kõrvaltoimetest raporteerimise süsteemidele VAERS (Vaccine Adverse Event Reporting System) USAs ja MHRA (Medicine and Healthcare Products Regulatory Agency) Suurbritannias teatatud raseduskatkemistest.

Tegelikkus: Eelpool mainitud süsteemid on tänuväärne vahend tuvastamaks vaktsiinide harvemaid kõrvalmõjusid, mida esmased väiksemad kliinilised uuringud ei pruugi oma suuruse tõttu tabada. Samas ei ole ka need süsteemid ideaalsed – raporteid esitavad inimesed ise (seega ei pruugi põhjuslik seos vaktsiiniga olla tõestatud) ning võib tekkida ka andmete kallutatus, kuna kõik inimesed ei raporteeri tekkinud kõrvaltoimeid. Mis puudutab raseduste katkemist, siis siin tekitab segadust hoopis tõsiasi, et raseduse katkemised on kahjuks väga sagedased. Varases staadiumis katkeb kuni 20% kõikidest rasedustest, mis tähendab, et iga teine naine kogeb mingis eluetapis raseduse katkemist ning raseduse katkemise tõenäosus suureneb naise vanusega. Seega, näiteks VAERS süsteemis SARS-CoV-2 vaktsiiniga seoses raporteeritud raseduskatkemised ei tähenda, et neid põhjustaks vaktsiin, vaid tegu on ajalise kokkulangevusega. Lisaks näitas mainekas teadusajakirjas NEJM avaldatud uuring [TL2], et VAERS süsteemis raporteeritud raseduskatkemiste esinemissagedus vaktsineeritutel (13,9%) on väga sarnane sellega, mida on varasemalt näidatud üldpopulatsioonis. MHRA augustikuise raporti [TL3] kohaselt on Suurbritannias SARS-CoV-2 vaktsiini saanud üle 55 000 naise ning raseduskomplikatsioonide (sh raseduskatkemiste ja surnultsündide) esinemissagedus ei erine üldpopulatsioonist.

3. Vaktsiiniosakesed kogunevad munasarjas ja kahjustavad viljakust

Taust: 2021. aasta mais sattus tähelepanu keskpunkti uuring, mille käigus manustati rottidele mRNA tehnoloogial põhinevat SARS-CoV-2 vaktsiini ning vaadati, kuidas vaktsiinis sisalduvad lipiidi nanoosakesed (mis transpordivad viiruse mRNA jupikest) organismis peale vaktsineerimist jaotuvad. Vaktsiiniskeptikute sõnul saab raportist välja lugeda, et suurim kontsentratsioon on munasarjas ja seega on tegu viljakust kahjustava tehnoloogiaga.

Tegelikkus: Katsealustele rottidele süstiti tõepoolest lipiidi nanoosakesi, mis on identsed nendega, mida kasutatakse COVID-19 mRNA vaktsiinides. Nanoosakesed märgistati radioaktiivse märgisega, mis võimaldab erinevates kudedes ning ajapunktides radioaktiivset signaali mõõta ning selle abil hinnata lipiidosakeste kontsentratsiooni. Raportit on aga valesti tõlgendatud ning tegelikult oli peale vaktsiinidoosi saamist suurim kontsentratsioon hoopiski süstekohas, millele järgnes maks (kus meie organism lagundab kehasse sattunud aineid). 48 tundi peale süsti oli süstekohas 24,6%, maksas 16,2% ning munasarjades kõigest 0,095% manustatud doosist. Arvesse tuleb võtta veel ka seda, et rottidele manustati 50 mikrogrammi lipiidiosakesi, mis keskmise roti kaalu juures (umbes 200 grammi) teeb doosi suuruseks 250 mikrogrammi kilogrammi kohta. Inimestel kasutatavas mRNA vaktsiinis on ~770 mikrogrammi lipiide [TL4] , mis näiteks 70kg kaaluva naise puhul teeb doosi suuruseks 11 mikrogrammi kilogrammi kohta. Seega manustati rottidele üle 20 korra suurem doos, mistõttu ei pruugi see peegeldada lipiidiosakeste metaboliseerimist inimkehas.


4. Vaktsiin mõjutab naiste menstruaaltsüklit

Taust: Mitmed naised kogevad vaktsineerimisjärgselt muutuseid tavapärases menstruaaltsüklis – suurenenud vereeritus, ebaregulaarne tsükkel või ootamatu vaginaalne veritsus, mille põhjuseks arvatakse olevat COVID-19 vaktsiin. Ka vaktsineeritud inimese läheduses viibimine mõjutavat naise menstruaaltsüklit või suisa viljakust.

Tegelikkus: Erinevad menstruaaltsükli häired (tavapärasest lühem või pikem tsükkel, muutused veritsuse pikkuses või koguses, ebaselge veritsus tupest) on väga tavalised ning peamine põhjus, miks naised günekoloogile pöörduvad. Seega on enamik naisi mingil eluetapil kokku puutunud tsüklihäirega ning selline lühiajaline muutus tavapärases tsüklis ei ole midagi ohtlikku. Igas kuus küpseb ning vabaneb munasarjadest üks munarakk, mis on seejärel valmis viljastumiseks ning emakasse pesastumiseks. Paralleelselt munaraku küpsemisega küpseb ka emaka sisemine limaskest ehk endomeetrium, et olla valmis pesastuvat embrüot vastu võtma. Selle küpsemise käigus muutub emaka limaskest paksemaks ning kohevamaks. Kui aga rasedust ei teki, siis muutub selle paksu ja koheva koe ülalpidamine raskeks ning see irdub, mille tagajärjeks ongi menstruatsioon. Menstruaaltsüklit reguleerib meie geneetika ning ajuripatsi ning munasarjade poolt toodetud hormoonid. Tsüklit ja selle regulaarsust võivad mõjutada ka stress (näiteks pandeemia tingimustes elamine), toitumine, trenn, unerežiim, haigused ja mõned ravimid. MHRA augustikuise raporti [TL5] kohaselt on Suurbritannias naistele manustatud 45,5 miljonit vaktsiinidoosi. Ametlikke menstruaaltsüklit puudutavaid kaebusi on registreeritud 31 414 korral, mis on igati oodatav, arvestades tsüklihäirete üldist sagedast esinemist. Lisaks on enamik registreeritud kaebusi olnud ühekordsed häired, mis tähendab, et puudub pikaajaline mõju menstruaaltsüklile. Hetkeseisuga on maailmas kahe doosiga vaktsineeritud ligi kaks miljardit inimest, seega kui vaktsineerimine süstemaatiliselt mõjutaks menstruaaltsüklit, oleks sellekohased andmed juba olemas.

Kui vaktsineerimisjärgselt tekib tugev immuunvastus (palavik) või kasutatakse kõrvaltoimete leevendamiseks käsimüügiravimeid (ibuprofeen, paratsetamool), võib see ajutiselt tsüklit mõjutada, kuna immuunsüsteem osaleb ka menstruaaltsükli reguleerimisel. Tegu on siiski väga lühiajalise mõjuga ning sarnaseid menstruaaltsükli häireid võib kogeda ka COVID-19 või mõne muu ägeda infektsiooni läbipõdemise järgselt või mõne laialt levinud ravimi kõrvaltoimena (näiteks valuvaigistid [TL6] või teatud antidepressandid [TL7]).

Väite teine pool kaldub aga kergelt ulmekirjanduse valdkonda. Erinevalt viirusest ei kandu COVID-19 vaktsiinid ühelt inimeselt teisele. Ei ole tõendeid (ega ka ühtki levinud bioloogilist mehhanismi), millega ogavalguga vaktsineeritud inimene kuidagi saaks mõjutada end ümbritsevaid inimesi või nende menstruaaltsüklit.

Kust need valeväited siis alguse saavad?

Seega saab järeldada, et COVID-19 vaktsiini ja viljakusega seotud müüdid on segu andmete valesti tõlgendamisest, lihtsalt teadmatusest ning tõsiasjast, et segi aetakse korrelatsioon (sündmus a juhtub peale sündmust b) ja põhjuslikkus (sündmus a põhjustab sündmust b). Võttes arvesse vaktsiinide kasutuselevõtmisele eelnenud mahukat katsetamist nii loomadel kui inimestel, praeguseks manustatud vaktsiinidooside hulka ning avalikkuse kõrgendatud tähelepanu, saame üsna kindlalt väita, et COVID-19 vaktsiinid ei mõjuta naiste viljakust. Küll aga on mitmed usaldusväärsed ja mahukad teadusuuringud [TL8] näidanud COVID-19 põdemise ohte rasedatele – haigus võib kulgeda raskemini ning võib suureneda preeklampsia ning enneaegse sünnituse oht, mistõttu nii USA [TL9] , Suurbritannia [TL10] kui ka Eesti [TL11] naistearstide ja ämmaemandate ühendused soovitavad raseduse ajal end vaktsineerida COVID-19 vastu.

Nagu iga teise ravimiga, tuleks arvestada saadavat kasu (kaitse raske haigestumise eest) ja võimalikke kahjusid (väga haruldased tõsised kõrvaltoimed) ning selle tegemiseks on vaja tõendatud infot. Kui endal jääb puudu teadmistest või ajast, et sadu teadustekste läbi töötada, võib lähtuda naistearstide ja ämmaemandate ametlikest seisukohtadest (sest need on koostatud just usaldusväärsete teadusuuringute põhjal), mille kohaselt COVID-19 vaktsiinid ei mõjuta viljakust. Vaktsineerimisega ei kaasne olulisi lisariske raseduse kulule või loote arengule, COVID-19 vaktsiinid ei ohusta imetava ema või tema lapse tervist ning vaktsineerimise järel ema rinnapiimas leiduvad antikehad kaitsevad ka last nakatumise eest.

(Loos kasutatud allikad vt allpool.)

ALLIKAD: