Ma ei pista kabu­hirmus jooksu, vaid haaran binokli ja niigi suur loom kasvab hiiglaslikuks. Palju muud enam näha ei olegi kui tohutut kogu, iga karvake selgelt välja joonistatud, tatsamas läbi rohu meie poole.

Oleme karuvaatlusonnis. Kitsad aknad meie ees säravad puhtusest, et miski ei rikuks vaatepilti – ja see on võimsam kui mis tahes loodusfilm suurel kinoekraanil. Privaatne seanss ehtsa isase mõmmikuga otse meie nina ees. 

Imetle uhkeid fotosid päntajalgadest ja loe reportaaži karuvaatlusest edasi juba artiklist.