"Ma olen kogu aeg armunud... elusse enesesse," tõdeb Aura naerdes. Ta on kunagi sellest ka kirjutanud: "Maailm on ühtaegu nii hinge avardavalt ilus kui ka hingematvalt valus, paradoksaalne ja müstiline - kuidas saab sellesse mitte armuda? Täna hommikulgi mööda linna uidates, hingates enesesse seda ilu ja elu, armusin uuesti. Mitte millessegi... mitte kellessegi... Lihtsalt elusse. Jäägitult ja lõputult. Tingimusteta."

Praegu tunnistab Aura, et oma kirele - kirjutamisele - on ta häbematult vähe tähelepanu ja aega jaganud. Peaks tal olema jäänud elada kuus kuud, siis ta ainult kirjutakski. Lõpetaks oma kuus-seitse pooleli olevat raamatut, et valada vormi kogemused ja inspiratsioon, mida on elult saanud.

Rahulolu ja tasakaalu sadamasse oli Aural aga pikk, käänuline ja õppetunde täis tee. Loe Aura avameelset lugu edasi juba artiklist.