Aastaid tagasi kaebas vanaema ühel kevadel, et ta olevat näinud köögiseinal kärbest, löönud selle maha, aga kärbes oli pärast ikka seinal samal kohal istunud. Siis taipas vanaema, et tegelikult ei olnud “kärbes” mitte seinal, vaid tema silme ees. Lähemalt köögi valget seina vaadates sai vanaema aru, et ta näeb veel mitut arusaamatu päritoluga “kärbest”.

“See juhtub peaaegu kõikide inimestega,” ütleb Ida-Tallinna keskhaigla silmakliiniku silmaosakonna juhataja Janika Jürgens silma klaaskeha hõljumite kohta. Nähtus on seotud silma klaaskeha täiesti loomuliku vananemisega. Täppide teket võib lühidalt selgitada nii: klaaskeha on läbipaistev geel, mis moodustab 80 protsenti kogu silmast. Vanusega hakkab klaaskeha sisu veelduma. Tekivad vedelikukogumid ja kollageenikiud klaaskehas vajuvad kokku. Kui kollageenikiud omavahel kokku kleepuvad, ilmuvad nägemisvälja liikuvad osakesed, mida nimetatakse hõljumiteks. Inimene tajub hõljumeid väikeste tumedate täppide või karvakestena. Hõljumid, mida inimene näeb, on tegelikult varjud, mida need klombid võrkkestale jätavad.

Kui aga juhtub, et musti täppe tekib lühikese ajaga palju – sajaks justkui lund ja peale selle näeb silmas välgusuguseid sähvatusi –, tuleb asjasse juba teistmoodi suhtuda. Millise ohtliku seisundiga on siis tegu ja mida teha, loe edasi juba artiklist.