"Olin vist neljane, kui ema mulle esimest korda mett andis. Külmetuse raviks pidin pintslisse pistma peeneks hakitud sibula ja mee segu. Sellele järgnes allergilise reaktsiooni täislaks. Ema sõnul muutusin siniseks, libedaks ja voolasin mööda seina alla," meenutab Helen värvikalt esmatutvust ainega, mida tema organism tõlgendab surmava mürgina.

Et pere sõpruskonnas oli palju arste, sai Helen kiirelt ema parimast sõbrannast allergoloogi jälgimise alla. Arstide soovitusel otsustasid vanemad, et edukaks toimetulekuks on parim õppida nii pereliikmetel kui ka väikesel Helenil endal hoolsalt jälgima, et ta kogemata mett sisse ei sööks. "See oli geniaalne otsus, sest nii õppisin maast madalast ise ennast ohu eest hoidma. Kui keegi oleks selle töö minu eest ära teinud, oleks hiljem palju raskem olnud." Äpardusi on aga sellest hoolimata juhtunud, ole sa kui tahes ettevaatlik.

Kuidas ränk allergia on sekkunud isegi Heleni armu- ja tööellu, loe edasi juba artiklist.