Kirglik kalamees Margo Pajuste ütleb, et just niiti nõela taha pannes avastaski ta paar aastat tagasi, et midagi on muutunud - lihtsalt ei näe enam seda tööd teha. Kusjuures Margo on eluaeg olnud prillivaba ja pidanud ennast lausa kotkasilmaks. "Nüüd ajab niidi nõela taha minu 17aastane tütar," muigab ta. Paraku muutused sellega ei piirdunud. Kalamehena on Margol vaja teha teravat silmanägemist eeldavat tööd, näiteks forellipüügil kasutatakse peibutusputukaid (leeche), mis seotakse konksule kokku sulgedest, lõngast ja karvatuttidest. No katsu sa seda teha, kui silm ei seleta. "Ma ei ole leeche sidunud juba kaks aastat ja otsustasin, et forelli saab püüda ka tavalise landiga."

Orienteerumisega tegelev Kaja Sepp on eluaeg olnud tugevalt lühinägelik ning harjunud, et kaugel olevaid asju ta ei näe. Sellepärast kasutab ta jooksurajal läätsesid. Et ka lähedale võib mitte enam näha, avastas Kaja täiesti ootamatult. “2014. aasta maikuus osalesin Põlva matkaklubi korraldatud 24 tunni matkal. Öösel, kui retkeliste rivi juba pikaks oli veninud, jäin vahepeal omapead ning ühes teeristis tuli kaarti lugeda. Nagu sportides-matkates ikka, olid mul silmas kontaktläätsed. Hoolimata sellest ei suutnud ma kaardil olevat kribu-krabu näha!” meenutab Kaja. Muidugi pani ta tookord asja öise hämaruse, tuhmunud lambi, halva kaardi ja unetusest väsinud silmade süüks.

Loe edasi juba artiklist Margo ja Kaja lugu ning mida räägib Ida-Tallinna Keskhaigla (ITK) oftalmoloog Pille Tein 40. eluaastates tekkiva vanuselise kaugnägevuse kohta.

Jaga
Kommentaarid