Meie pere maakodu Muhus on tiheda võsaga ümbritsetud talukoht kunagiste rabade alal. Just selline veidi niiske, kohati otsese päikese eest peidus koht, mis on puukide levikuks ideaalne. Suur osa maja ümbrusest on kaetud kõrge rohuga, meil pole suvitades aga kombeks end riietega üleni katta. Pikutame pool­paljalt murul, matkame läbi pikaks kasvanud rohu ja tiheda võsa. Ja nii juhtubki, et nopin igal suvel enda küljest vähemalt paar puuki. Ka minu kaks last pole jäänud puukidest puutumata, õnneks pole need olnud aga mürgised.

Tean juba varasematest aastatest, et meie suvekodu ümbruses on mürgiseid puuke. Vanematel pereliikmetel on borrelioosi diagnoositud lausa kahel korral. Kogu meie pere, kaasa arvatud lapsed, on vaktsineeritud entsefaliidi vastu, ent borrelioosivastast vaktsiini ei ole.

Niisiis, eelmisel aastal leidsin juulis bikiinipiirkonnast ja augustis õlalt pisikese puugi, millest üks osutus mürgiseks. Või mõlemad. Kummagi puugihammustuse ümber mingit punetavat ja suurenevat laiku ei tekkinud ning esialgu hingasin kergendatult. Sügise esimestel kuudel aga hakkasin end tavapärasest väsinumana tundma. Pidasin põhjuseks esiti seda, et tol suvel ma väga pikalt puhata ei saanudki. Kuid kui mul hakkasid oktoobri keskel ka liigesed ja lihased valutama, tundus asi kahtlane.

Mis Epuga edasi juhtuma hakkas, mida räägib arst ja millised on kuus levinud valearusaama puukborrelioosist, loe juba artiklist.