Napilt ellu jäänud rästikuründe ohver jubedast kogemusest: hakkasin mõtlema, et mu olukord ei ole vist päris okei

„Rästik – see pole ju palju ohtlikum kui herilane,“ oli muretu maalapsena üles kasvanud Liis Mengel (41) Eesti ainsa mürkmao suhtes vanasti ükskõikne. Viis aastat tagasi juhtunu oleks aga võinud naise jaoks isegi traagiliselt lõppeda.

Oli juulikuu reedene pärast­lõuna, kui Liis oma suure itaalia mastifiga Vääna-Jõesuu surfirannas jalutas ja koerale palli loopis. Ilm oli tuuline, aga soe, rannas oli üksjagu rahvastki. "Läksin palli võtma ja silkasin paljajalu üle liiva, vaid viis meetrit veepiirist. Äkki tundsin hüppeliigese juures väikest torget." No küllap kuiv kõrreline, arvas suvitaja. Heitnud pilgu maha, märkas koeraga hullamisest elevil naine eemale siuglevat madu, seljal kurjakuulutav muster. Kohe meenus lapsepõlvest hoiatav salmirida "siksak - kurjad hambad". Oh, see on siis ju rästik! Hüppe­liigese kohal hakkaski silma kaks väikest verist täppi. Perearsti nõuandeliini spetsialist käskis kohe kiirabiga EMOsse sõita. “Proua, kes numbril 1220 vastu võttis, ilmselt päästis mu,” on Liis tagantjärele tänulik. 

Mis Liisiga edasi juhtuma hakkas, loe juba artiklist. Kuidas antud olukorras õigesti käituda, kes on eriti ohus, mis lugu on rästiku vastumürgiga ning miks tuleb eriti ettevaatlik olla vees, selgitab Põhja-Eesti regionaalhaigla kiirabikeskuse juhataja Lilian Lääts.