"Võimekas," ütleb kolleeg Alvar Tiisler palve peale Aeta ühe sõnaga iseloomustada.

"Abivalmis," lisab Ragnar Kaasik.

"Feminist," kostab Rivo Saarna.

Kõik need sõnad kirjeldavad tugevust. Ent esimese kümne eluaasta jooksul tundis Aet, kuidas on teistest väiksem, hapram ja nõrgem. Ta oli pisikest kasvu, läks varem kooli, rahvastepallis valiti viimasena võistkonda... “Olin täitsa titt,” möönab ta. Takkapihta elavaloomuline titt, kellele korrati alatasa, et võta end nüüd kokku ja käitu korralikult ja... (Aet matkib suurepäraselt sõnu peale lugevaid täiskasvanuid.) “Aga minuga ongi nii, et kõik asjad jõuavad kätte hiljem kui teistele. Palju-palju hiljem.”

Ei olnud üldse spordiinimene

Võtkem või trenn. Võiks ju eeldada, et üks korralik spordireporter on juba lapseeast ka endale selged sihid seadnud. Aga ei.

“Ma käisin küll iluvõimlemises, kuid mul polnud selleks vajalikku iseloomu. Käsipallis – see ei tundunud ka õige. Korvpallis –see on palju pikemate inimeste mäng,” loetleb Aet, kel olid Tallinna kesklinna tüdrukuna kõik treeningu­võimalused käe-jala juures. Vahele­põikena laulis ta isegi Ellerheinas ja õppis flööti. Sellestki ei tulnud midagi. “Need polnud minu alad ja ma olin väga püsimatu.”

Intervjuud Aet Süvariga loe edasi juba artiklist.

Edasi lugemiseks: