Aet Süvari võimekuse taga on pöörane tung elu detailideni planeerida. Kas ilma ei saa? "Ma ei julge."

„Ära must siis väga hullumeelse muljet jäta,” ütleb spordiajakirjanik Aet Süvari (43) intervjuu lõpetuseks murelikult. „Aga samas, ehk tuleb siis vähem kirju stiilis „Sa oled väga hot, sul on kindlasti nabarõngas”.”

“Võimekas,” ütleb kolleeg Alvar Tiisler palve peale Aeta ühe sõnaga iseloomustada.

“Abivalmis,” lisab Ragnar Kaasik.

“Feminist,” kostab Rivo Saarna.

Minuga on nii, et kõik asjad jõuavad kätte hiljem kui teistele. Palju-palju hiljem.

Kõik need sõnad kirjeldavad tugevust. Ent esimese kümne eluaasta jooksul tundis Aet, kuidas on teistest väiksem, hapram ja nõrgem. Ta oli pisikest kasvu, läks varem kooli, rahvastepallis valiti viimasena võistkonda... “Olin täitsa titt,” möönab ta. Takkapihta elavaloomuline titt, kellele korrati alatasa, et võta end nüüd kokku ja käitu korralikult ja... (Aet matkib suurepäraselt sõnu peale lugevaid täiskasvanuid.) “Aga minuga ongi nii, et kõik asjad jõuavad kätte hiljem kui teistele. Palju-palju hiljem.”

Ei olnud üldse spordiinimene

Võtkem või trenn. Võiks ju eeldada, et üks korralik spordireporter on juba lapseeast ka endale selged sihid seadnud. Aga ei.

“Ma käisin küll iluvõimlemises, kuid mul polnud selleks vajalikku iseloomu. Käsipallis – see ei tundunud ka õige. Korvpallis –see on palju pikemate inimeste mäng,” loetleb Aet, kel olid Tallinna kesklinna tüdrukuna kõik treeningu­võimalused käe-jala juures. Vahele­põikena laulis ta isegi Ellerheinas ja õppis flööti. Sellestki ei tulnud midagi. “Need polnud minu alad ja ma olin väga püsimatu.”

Jalgpalli, oma suurimat armastust, ei mänginud Aet enda mäletamist mööda lapsena kordagi. “Olin kuidagi leppinud, et ma pole üldse spordiinimene. Takkajärgi mõeldes – kui ikka tahta joosta 15 kilo­meetrit, oleks muidugi väga hea, kui mingigi põhi all oleks.”

Et Aet tõesti tahab joosta 15 kilomeetrit, tuli ka talle endale alguses suure üllatusena. Aastatel 2004–2006 elas, õppis ja töötas ta Šotimaal Edinburghis. “Olin seal kuidagi hästi üksildane, kõik sõbrad ja pere olid Eestis,” meenutab ta. Ka töö kohaliku nädalalehe kohtuteemade reporterina ei pakkunud teab mis suurt naudingut. “See polnud nii, nagu ette kujutatakse, et oi kui põnev, mõrvad! Seal olid pätid, vargad, niisama purjus lärmitsejad, kes lihtsalt oma karistust ootasid. Jõle tüütu.”

Nii veetiski Aet suure osa vabast ajast kinos. Kinoga samas majas oli aga spordiklubi. “Mõtlesin, et lähen siis sinna ka.”

Juhtus see, mis paljude omal käel alustajatega – Aet treenis üle. Tagasi Eestis, võttis ta appi profitreeneri ja asus palju teadlikumalt põhja laduma. “See võttis kaks aastat, et jooksma hakates kohe pulssi üles ei lööks,” ütleb ta veel praegugi pead vangutades.

Nüüd teeb Aet trenni viis korda nädalas korraliku treeningkava järgi: pikemad ja aeglasemad jooksutreeningud vahelduvad lühemate ja intensiivsematega, kord nädalas ka intervalljooksudega. Neile lisanduvad jõuharjutused, mida koroonaajal on tulnud mõistagi kodus sooritada. Aet lappab telefonist lemmikäppe: NTC ehk Nike Training Club ja Skimble on tema sõnul head vaheldusrikkad, nendega juba igav ei hakka.

Palun vabandust, aga mis nipiga sa viitsid end sundida?

“Eks ma annan endale aru, et istun iga päev nii palju arvuti ees, et muidu tõstetaks mind varsti kraanaga toast välja,” sõnab Aet. “Ja ma olen õudselt kohuse­tundlik.” Rõhk sõnal “õudselt” on nii terav, et ei jäta kahtlustki – jooksma läheb ta ka siis, kui Eestit tabab arktiline tsüklon või puss­nugade padukas.

Kohusetundest rääkides jõuamegi Aeda nende joonteni, mis võiks anda alust teda hullu­meelseks pidada.

Teistele oma elustiili ei soovita

Tõenäoliselt ei ole te oma elus kohanud ühtegi inimest, kellele meeldiks nii väga planeerida nagu Aedale. Toome mõne näite.

Kui tavaliselt kujutavad inimesed enam-vähem ette, mida nad teevad järgmisel päeval, siis Aet teab üsna täpselt, mida ta teeb iga päev järgmised kuu aega. Homne on planeeritud mõistagi tunni­ajalise täpsusega.

Veelgi enam, Aet teab täpselt, mida ta igal õhtul järgmise kahe nädala jooksul sööb – see on samuti plaanis kirjas.

Ka lõõgastumise hetked on kalendrisse sisse kirjutatud. Pakkuge nüüd, kuidas Aet lõõgastub. “Jah. Planeerides,” ütleb ta ja hakkab ka ise naerma. “Ma ei saa teistele sellist elustiili soovitada. Aga ausõna, mulle see sobib.”

Vahel tahan, et mul oleks teistsugune iseloom, aga ei ole – ja tänu sellele olen väga produktiivne.

Kas raske ei ole nõnda?

“Ei, mul on nii lihtsam,” sõnab ta. “Vahel ma tahan, et mul oleks teistsugune iseloom, aga mul ei ole. Ja tänu sellele olen ma ka väga produktiivne.”

Produktiivsus – või “võimekus”, nagu ütleb Alvar Tiisler – on tõesti Aeda teine nimi. Teda kõrvalt vaatavad inimesed küsivad vahel, mismoodi ta seda kõike jõuab. Peale töö ERRi spordi­toimetuses (kus sees nädalavahetuse jalgpalliüle­kanded) ja igapäevase trenni on ta aastaid tõlkinud raamatuid. Kokku on neid tema nimega ilmunud mitukümmend tükki. Praegu on näiteks käsil Diego Maradona elulugu, mis muide olevat “kohutavalt huvitav”.

Aet töötabki seitse päeva nädalas. Kui õhtustes spordiuudistes on graafiku järgi paus, tõlgib ta muidu igapäevase kuue lehekülje asemel näiteks kolm korda rohkem ehk kaheksateist lehekülge. “Ja ma ei jäta seda kunagi tegemata. Sama­moodi nagu ma ei jäta kunagi trenni vahele.”

Mitte kunagi?

“Mitte kunagi.”

Oled sa proovinud, mis juhtub, kui sa korraks kõike ei planeeri?

“Ma ei julge...”

Päästerõngas ebakindluse vastu

Oma sõnul on Aet lihtsalt aru saanud, et kõige sügavamat stressi tekitab temas teadmatus tuleviku ees. Kui tema võimuses on end sellest stressist säästa, oleks ju rumal seda mitte teha.

“Kusjuures, lapsena polnud ma üldse selline,” märgib Aet. Süvenema hakkas planeerimis­armastus alles 90ndate lõpus Tartu ülikoolis ajakirjandust õppides ja servapidi maaniaks muutus pärast 2010. aastat. Ta teab, mis sellele tõuke andis.

“Vahepeal töötasin ma sellises valdkonnas nagu affiliate marketing (kaasturundus – toim), kus teenis nii palju, et ühel hetkel taipasin: võin endale kõike lubada. Tahtsin, ostsin reisi Mehhikosse, raha otsa ei saanud,” räägib ta. Sisuliselt tootis ta reklaamsisu veebikülgedele, mis viisid otsapidi Amazoni-suguste megamüüjate lehtedeni. Geniaalne turundusnipp tegi toona jõukaks paljud. Ent õnn oli üürike, turg vajus ka ruttu lössi. Aeda kindlustunne lõi kõikuma. Sisemise ebakindluse vastu aitaski kõige paremini planeerimine.

Seda juhtub tõesti haruharva, et ma olen tühi. Ei mäletagi, millal viimati.

Pealtnäha tundub säärase korra­pära hoidmine muidugi aja- ja närvikulukas tegevus. Mismoodi elukaaslane selle välja kannatab?

“Hästi,” tõdeb Aet, viidates, et paljudele inimestele ju meeldibki, kui nad ei pea plaane tegema, vaid saavad nautida, et kõik on nende eest korraldatud. Ja veel oskuslikult!

“Aeg-ajalt neid kahe nädala söögi­plaane tehes ma muidugi küsin talt, mida tema süüa tahab. Et ütle nüüd mi-da-gi-gi...” muigab Aet. “Ja siis ta ütleb, et noh... äkki... kuidagi... kala... näiteks. Mis ajaks olen mina juba käega löönud, et ah, küll ma mõtlen ise midagi välja!”

Aet naerab. Planeerimine ilmselgelt sobib talle.

“Tõesti sobib. Ma tunnen, et see teeb mind õnnelikuks.” Hea tõestus sellest on fakt, et enda sõnul pole Aet peaaegu kunagi väsinud. Undki vajab ta – küllap just seetõttu – üsna vähe. “Seda juhtub tõesti haruharva, et ma olen tühi. Ei mäletagi, millal viimati.”

Tööpinget sai liiga palju

Kõlab uskumatuna, ent ajakirjan­dusse sattus Aet juba üheksa-­aastaselt. Läks Sädeme toimetusse väikeste ajakirjanike kooli ja sinna ta jäigi. “Lõpuks ometi ei pannud keegi pahaks, et olin nii elava­loomuline ja püsimatu. See tundus pigem hea omadus,” meenutab ta.

Üheksakümnendad olid raju aeg kogu Eestis. Ka meedias tuli kasuks nooruse uljus, kõike leiutati käigu pealt ja alaealisedki reporterid ei löönud millegi ees risti ette.

“Kord pidin helistama intervjuu­­palvega Urmas Otile. Kujutad ette! Tema esimene küsimus oli, kuidas ma ta numbri sain, ja vastus lõpuks: “Kullakene! Ma ju ei anna intervjuusid!” Aga mul ei tulnud sealjuures kordagi mõttesse, et võiksin karta, sest see on suur Urmas Ott...”

Ajalehti ja ajakirju asutati, suleti ja ühendati nagu panku. Aet jõudis muu hulgas töötada nii kultuslikuks kujunenud noortelehes Meie Meel, Enno Tammeri loodud Hommiku­lehes kui ka jõuda lõpuks otsapidi Eesti Ekspressi.

Ekspressil oli teadupoolest aga maine, et just nemad on parimad, eksklusiivseimad, säravaimad. Ning reporteritel tuli mainet hoida. “Ma talusin seda väga halvasti,” möönab Aet. “Väga kihvt, kellele selline elu sobib, neidki on palju. Aga mulle oli see pidev pingeallikas. Juba kolm päeva enne koosolekut hakkad muretsema, kui teemat ei ole. Käed värisevad...”

Kui teema ka oli, polnud see lihtne. “Need lood olid väga rasked, vangidest... Kandsin neid endaga ikka kaua kaasas. Ja andsin lõpuks aru, et minust sellist reporterit ei saa.”

Pöördelised olümpiamängud

Õnneks veeretas saatus Aeda teele 2004. aasta Ateena olümpia­mängud, kuhu ta läks tavalise ajakirjanikuna, aga tagasi tuli hingelt spordiajakirjanikuna. “Vaatasin seal spordireportereid, kuidas nad oma tööd teevad, ja see kõik meeldis mulle nii tohutult. Nad olid nii stressi- ja pingevabad!”

Aga otse-eeter on ju ka omamoodi pinge?

Statistikainimene pole ma üldse. Siis oleks minuga juba täiesti talumatu koos olla!

“On, aga see on teistmoodi,” selgitab Aet. Õhtuti ankruna spordi­uudiseid lugedes on sul tekst ees ja tead, mis juhtuma hakkab. Kõik on läbi mõeldud. Võistluste kommenteerimise töö on samas teise spetsiifikaga ja ka näiteks jalgpalli puhul – kus ta on ometi tõeline spetsialist! – eelistab Aet jätta selle osa kolleegidele ning ise poolajal külla kutsutud ekspertide või mängijatega intervjuusid teha. “Ma lihtsalt võin lõputult põdeda, kui midagi valesti ütlen, ja seda juhtub kommenteerides kogu aeg.”

Küsimuse peale, kas seda närvilisust tohutult hea statistika­valdamisega tasa ei saa teha, hakkab Aet laginal naerma: “Statistika­inimene pole ma üldse. Jumal tänatud! Siis oleks minuga ikka juba täiesti talumatu koos olla!”

Tema otsib spordist hoopis suuri tundeid: kurbust, rõõmu ja meeletut pingutust. Südame külge hakanud lemmikuid on tal aga vähe. Esiteks Barcelona ja Hispaania jalgpallimeeskonnad. Teiseks Hispaania tennisist Rafael Nadal. Kõik muidugi omal alal sellised legendid, et neile kaasa elades pole õnneks kaotusvalu liiga palju taluma pidanud.

Ateena olümpialt sai Aet kaasa aga veel ühe suure armastuse – Kreeka. “Kui ma kord aastas Kreekasse ei saa, siis on ikka väga halvasti. Minu saar on Poros, seal on minu inimesed, ma tõesti väga loodan sinna jälle varsti pääseda.”

Kas COVIDi-pandeemia seda lubab, Aet praegu ei tea. 12. juu­niks, mil algab kuu aega kestev jalgpalli EM, peab ta tagasi olema.

Seni saab aga reisi planeerida. Aet valib välja hotellid, marsruudid, külastatavad kohad, mõtleb läbi iga viimse kui detaili. “Eelmisel aastal pidime minema USAsse. See jäi mõistagi ära, aga tööd andis mitmeks kuuks.” Aet naerab jälle mõnuga enda üle, pakib asjad kokku ja läheb koju. Tänased kuus lehekülge ootavad tõlkimist.

Ah jaa – nabarõngast Aedal ei ole.