Mul on see kaasas­kantav väike torugrill, mis suurema osa suvest pagasis koliseb ja kurvides ümber kukub, aga mille saad paati minnes koos söe ja süütetablettidega spordi­kotti visata. Päike küttis, grill suitses ja selle aasta esimene šašlõkk tuli pärast pooltteist tundi kiirpurjetamist meeletult maitsev. Grillilugu sotsiaalmeediasse postitades tundsin aga esimest korda elus, et see ei ole enam asi, millega uhkustada. Midagi oli muutunud.

Et täit lugu mõista, pean minema taas täiesti algusesse. Mu kaugem ajalugu on see, et olen suviti alati olnud maalaps. Annelinna paneelikate vahelt suvevaheajaks vanaema juurde jõudes avanes kaubandusliku ja koduse kivilinna kõrval värav hoopis ilusamasse maailma: onniehitus ja peenralt söödud redised-rabarberid või lauda uksel kulbiga otse ämbrist joodud lüpsisoe piim. Talu toitis ja hoidis. Aiasaadused ja liha tulid omast käest. Nii mõnigi kord nägin, kuidas mehed kuuri all siga tapsid – vaatepilt oli vastik, kuid praad maitses hea. Ma ei mõelnud kunagi, et äkki ma ei peaks Ossut, keda laudas paitamas olin käinud, hiljem laua taga ära sööma.

Sass Henno mõtisklust liha söömisest ja sellega seonduvast süütundest loe edasi juba artiklist.