Helen Adamson seljatas elu halvava ärevushäire: poleks ma liikuma hakanud, poleks ma see, kes praegu olen

Helen Adamson (34) on tuntud oma kauni lauluhääle, lummavate reisipiltide ja särava isiksuse järgi teleekraanilt. Nüüd õpib Helen aga pereterapeudiks. Selle erialani juhatasid isiklikud läbielamised – noor naine on elanud pikki aastaid depressiooni ja ärevuse paine all.

Nüüd on ta võtnud oma südameasjaks ka teisi nende muredes aidata. Selleks jagab Helen avameelselt oma lugu ning teekonda parema enesetundeni.

Elu ärevusega

Heleni jaoks tähendab ärevus seda, et peas tiirleb korraga tohutult mõtteid ning enamik neist on negatiivsed ja katastrofiseerivad. Sellised ebamugavad mõtted muutsid varasemalt noore naise igapäevase elu väga keeruliseks.

Kui juhtus kasvõi mõni väike asi, hakkas ärevus selle ümber erinevaid lugusid tekitama, mistõttu keskendumine muule oli võimatu. „Minu ärevus oli kunagi nii hull, et kui juhtus midagi ebameeldivat või läksid asjad nii, nagu ma ei tahtnud, ei suutnud ma seepeale enam edasi funktsioneerida. Minu toimetulek igapäevaelus peatus – ei suutnud tööd teha, süüa ega kõndima minna. Sellised hetked, kus ärevus on nii suur, et sa ei ole suuteline magama, on väga lammutavad. Stressihormooni kortisooli tase kehas läheb väga kõrgeks, süda klopib ja väga paha on olla. Selliseid perioode oli mul palju," kirjeldab Helen oma varasemat elu.

Tol ajal ta aga isegi ei teadnud, et mustrid, mis tema elus korduvad, tähendavad ärevust. Alles pärast aastaid individuaalteraapias käimist sai Helen aru, et ta on olnud kõrge ärevuse tasemega inimene suurema osa aja oma elust. „Sa ei saa ju kontrollida, mida väline maailm su ette toob. Ainus, mida kontrollida saad, on see, kuidas sina reageerid ja oma emotsioone reguleerid. Ma ei osanud seda kunagi teha, sest ma ei olnud isegi kursis, et see, mis minuga toimub, on ärevus. Nagu enamasti, sai seesugune muster ka minu jaoks alguse lapsepõlvest – minu päritolu pere oli üsna ärev. Minu jaoks oli see normaalne elu, olin vaid seda kogenud ja arvasin, et see ongi normaalne. Aga tegelikult nii ei peaks olema."

Helen hakkas oma ärevuse probleemiga tõsiselt tegelema umbes kolm aastat tagasi, kui isiklikku elu tabas suur üleelamine. „Hakkasin mõistma, et kui elus on traumeeriv sündmus, on normaalne, et sa mingi aeg ei ole võimeline funktsioneerima ja igapäevast elu tavapäraselt elama. Aga minu jaoks ei piirdunud selline tardumine ainult tõsiste sündmustega, iga väiksemgi elu keerdkäik kukutas mu kokku. Ühel hetkel sain aru, et ma ei taha niimoodi jätkata, et iga raputus, olgu väike või suur, viib mu elu rööpast välja."

Töö iseendaga

Terapeut juhtis Heleni tähelepanu seosele ärevuse ja naise pöörase elutempo vahel. „Inimesed, kelle ärevuse foon on kõrge, tegelevad miljoni asjaga korraga selleks, et ennast hõivatuna hoida. Siis tundub, nagu oleks kõik hästi, aga see on näiline. Mul oli tol ajal nelja inimese töökoormus, pole ime, miks ma alatasa haigeks jäin. Tekib nõiaring: kuna sul on ärevus kõrge, siis elad pööraselt tempokat elu, samas hoiab selline elustiili sind selles ärevuses kinni. See on muster, millest tuleb end välja rebida," ütleb Helen.

Jalutamine avas uue peatüki

Pärast pikaajalise suhte purunemist oli Helenil väga raske aeg, hingevalu leevendamiseks ei osanud ta muud teha, kui jalutada. Seda soovitas talle terapeut. Helen meenutab, et läks tihti metsa kõndima seisundis, kus silmad vilasid peas nagu kitsel autotulede vihus ning keskendumisvõime puudus. Tunne oli, nagu langeks kohe psühhoosi. „Kui jalutasin tunnikese metsas, hakkas palju parem. Kui ärevus jälle üles keris, läksin õhtu poole uuesti jalutama. Märkasin, kui palju liikumine minu enesetunnet muutis. Nüüd, viimased kolm aastat, käin pea iga päev metsas jalutamas," kirjeldab ta liikumise positiivset mõju.

Kui kõrge ärevusega perioodidel ei suutnud Helen peale jalutamise millegi muuga tegeleda, siis ärevuse vaibudes hakkas ta ka teisi asju katsetama. 2019. aastal tuli ta ellu igapäevane Hatha jooga ning eelmise aasta alguses ka mediteerimine. Need on tema sõnul ühed parimad keha ja meele rahustajad. Lisaks hakkas Helen eelmisel aastal harrastama jalgrattasõitu, kiirkõndi ja mäesuusatamist. Möödunud sügisest alustas Helen esimest korda elus koduse jõutrenniga, et lihased tugevamaks treenida.

„Kõik need füüsilised tegevused on mulle väga tugeva vundamendi ehitanud. Olen tohutu analüüsija ja kui ärevus pead tõstab, võivad liigselt ketravad mõtted taas häirima hakata. Saavutatud hea füüsiline vorm võimaldab mul praegu ärevuse trenniga kiirelt kontrolli alla saada. See on meeletu areng, mis minuga nende mõne aasta jooksul toimunud on. Kui ma poleks sporti tegema hakanud, ei oleks ma kohe päris kindlasti seal, kus praegu," räägib naine, kes teeb nüüd juba väga teadlikult tööd oma vaimse tervise hoidmiseks.

Tänavu avaldas Helen oma loo mikrodokumentaalina spordipoe Rademar kampaanias #stressistdressi. Filmi režissöör on Madis Reimund („Kastist väljas", „Sisekõla").

Näpunäited liikumisega alustamiseks

Liikumisega alustamiseks soovitab Helen leida endale just see viis, mis sulle kõige paremini sobib. „Mina tean, et kui ma otsustaks näiteks hakata jõusaalis käima, siis mul ei tekiks rutiini, sest mul ei ole soovi seal käia. Olen aastatega aru saanud, et minul peab olema nõnda, et astun kodust välja ja lähen kohe rattaga sõitma või kohe jooksma. Kui ma seaks endale ebareaalsed eesmärgid, näiteks kolm korda nädalas tantsutrenni – never gonna happen (ei juhtu kunagi – toim)!"

Hea nipp on pookida uus tegevusala mõne vana harjumuse külge, et rutiini kujunemist lihtsustada. „Tegin esimese asjana hommikuti joogat. Siis pookisin sinna külge meditatsiooni, hiljuti lisasin seeriasse ka Wim Hofi hingamise," toob Helen näite enda elust.

Kolmandaks toob Helen välja, et kui millegi uuega alustad, ei tasu võtta eesmärke terveks eluks. „See on liiga hirmutav," ütleb ta. Parem võta uue rutiini eesmärgiks näiteks kolm nädalat. Nii näed, et uuel väljakutsel on kindel algus ja lõpp. „Võibolla jääb uus harjumus sisse ja sa jätkad, sest ei taha enam ilma selleta olla," ütleb ta. Heleni enda heaolu on joogarutiinist väga sõltuv, kui see jääb vahele, on tunne kehv. „Pärast joogaga alustamist läksin mõni kuu hiljem reisile. Kuna seal oli teine rutiin, jäi hommikune jooga vahele. Emotsionaalne enesetunne sai sellest kohe hoobi. Olgugi, et olin Maldiividel, maailma ühes imelisemas paigas."

Raskustest üle saamine

Kui vaimne enesetunne on ülimalt halb, pole tahtmist midagi teha. Seda teab Helen omast kogemusest. Tema sõnul peab siis tegema oma intellektuaalse mõistusega otsuse, et isegi kui ei ole tahtmist, siis sa ikkagi lähed ja liigud: jalutad, jooksed, sõidad rattaga. Alles siis, kui ka see ei aita, siis vaatad, mida edasi teha. „Aga on üsna tõenäoline, et tunne hakkab paranema niipea, kui oled saanud looduses liikuda. See ongi teadlik töö iseendaga. Sul võib ülihalb olla, aga sa lähed ja liigud," annab ta nõu.

Helen soovitab panna endale kirja viis võtet, mis aitavad kiirelt ärevust alla tuua, et neid siis vajadusel esmaabina kasutada. Tavaliselt, kui ärevus ründab, ununeb kõik ja sa kukud kergesti oma vanade käitumismustrite lõksu. Esmaabitegevuste kirja panemine aitab aga vajalikul hetkel olulist meeles pidada.

Heleni viis lemmikkohta, kus jalutada, matkata ja peal puhata lasta:

Paunküla mägede matkarada – „Minu absoluutne lemmikkoht! Teen kaheksakilomeetrise ringi ja astun korraks tavaelust välja. Seal on väga eriline ja rahustav energia. Väga armastan seda rada."

Pääsküla raba – „Minu koduraba. Käin seal pea iga päev. Mul on seal oma erineva pikkusega tiirud."

Jussi matkarada – „Väga mitmekesine loodus. Seal tasub mõne järve ääres ka piknikku pidada."

Majakivi matkarada – „Vahelduv maastik, suured kivid, liivaluited – imeilus."

Kakerdaja raba – „Igipõline lemmikpaik!"